Autor kujutab seda tegelast muutuvana, kelle siseelu teose teeb kannapöörde. Aino on endast küllaltki heal arvamusel, suhtudes teistesse tegelastesse kohati kui madalamatesse, samas võib see tulla ka tema naiivsusest. Kulno on see noormees, kes teab, kuidas teha nii, et neiud temast huvitatud oleks, nimelt tema ei näita suuremat huvi nende vastu. Ja mis on kättesaamatu, see on ihaldusväärne. Tema naer ja lõbus tuju tekitavad Ainos tusasust, sest tema ootab tundeid ja armastust. Kulno arvab aga asjast nii: ,,Mees ja naine mõistavad teineteist ainult naerust. Kes üheskoos pole naernud, nende hinged on alles vastastikku lukus. Mõnikord, kui igavese elu peale mõtlen, arvan, et see oleks ainult siis väljakannatatav, kui seal naistega võiks naerda." Neiu nõustub sellega, ent peab peagi jälle valu käes kannatama. Ka Kulno õpib oma mängimisest, kannatades viimaks väga, kui Aino linnast ära sõidab. Hilda Maasik on Aino hea
„Puhastus“ P: Ära hoia kinni vanadest mälestustest. S: Ütle lahti oma vanadest halbadest mälestustest ning su elu on kergem. „Meri on tõusnud“ P: Meri on inimese jaoks ohtlik tapja, kuna üleujutused on ootamatud ja tihti ka öösiti. S: Meri on võimsam kui me oskame karta. „Sajab, sajab“ P: Kui väljas vihma sajab, siis pead olema toas nagu laevas, sest igalpool on ainult vesi. S: Vihmasadu põhjustab tihti meis tusasust ning igavuse tunnet. 2. Marie Underile meeldis kirjutada luuletusi loodusest ja tunnetest. Väga palju oli luuletusi sellistest asjadest, millele me tavaliselt nii väga tähelepanu ei pööra. Näiteks: „Ta laual avatlev ja vastuvõtlik, just nagu ootaks sigitavat sulge“ („Valge leht“ 1927) ja „ Ta karvane kui loom. Suur nina punaneb kesk habet, mis lai põdrasambla vanik“ („Sant“ 1928)
annaabi.ee 
