(1: 349) Selga taas tõmbad kulunud palitu, viipad: kui tulen, tee lahti uks. (1: 118) Toast tuppa kõnnin õnnest saamatu.(1:383) Elu tuli helgib kui sinitaeva päikene, elu tuli sähvab pilvist kui äikene: (1: 73) On kui mõte maine hääbuks, mühas jääbuks, (1:109) On siiski kurb, et pärib surm selle südame ja kõik tema laulmatud laulud- (1: 302) Kuum käsi, kuum palg, tusast higine vist mind puudutab hämaras pehmes. ( 1: 106) Ja sündis, et lapsuke suri. Isa needis kalki vikatimeest. (1: 350) Nüüd sa suurde linna saabud, sääl on tüdrukud kui paabud, ( 1: 335) teid tervitan, tundmatud sõbrad, viha lõõtsuvas ajastikus, ( 1 : 121) tuleb puhtel Neitsi Maarja, et end meres pesta, sääl ta äkki komistab üle suure lesta. ( 1: 347)
) tõmbab õpetaja kogu klassi tähelepanu uuesti endale ja keskendub tunnile, „nagu midagi Nad tulid ja jäid oma ratastega minu juurde seisma. tõsist poleks juhtunud“, mis ju tõesti ka nii on. Õpetaja enesekindel rahulikkus ja keskendumine „Noh? Mis on?“ (ohked, ära pööratud pilgud, pahur nägu). Ma eirasin taktikaliselt ohkeid (tusast on vähendanud Melissa esialgse publikujanuse sisenemise mõju. olekut, peaaegu puuduvat silmsidet), et hoida tähelepanu põhiprobleemil – rattasõidul kooliõues. Hiljem, tunni ajal, kui õpilased töötavad, kutsub ta Melissa vaikselt tema vahetust publikust eemale. Ma tutvustasin ennast ja küsisin nende nimesid. „Melissa – sa hilinesid eelmisesse tundi ja ka üle-eelmisesse; me peame peale tundi natuke rääkima.“
annaabi.ee 
