Esimene süsteem reageerib paindlikumalt kriitilist laadi artiklite võimaliku vajakajäämise ennetamisel, kuna jooksev ülevaade on täpsem. Esimene süsteem on töömahukam kuna iga varude muutuse korral tuleb kontrollida tellimisvajadust. Tuleb määrata kui palju korraga ja kui sageli tellida. Igale tootele määratakse maksimumkogus laos. Laovaru suuruse määravad kolm motiivi: 1. Tootmis- ja müügivajadus. 2. Turvamotiiv. 3. Spekulatiivne motiiv (hinnamuutused mis võimaldavad järgmist partiid odavamalt/kallimalt osta/müüa. Üldised reeglid kaupade varumise kohta: Kaubad, millel on ühtlane nõudlus, vajavad väiksemat laoseisu. Kaubad, mille nõudlus varieerub, vajavad suuremat laoseisu. Kaubad, millel on suur nõudlus, vajavad kõrget hankekindlust. Kaubad, mille nõudlus on väike, peaksid omama väiksemat hankekindlust.
KOKKUVÕTE Kaubad, millel on ühtlane nõudlus, vajavad väiksemat laoseisu. Kaubad, mille nõudlus varieerub, vajavad suuremat laoseisu. Kaubad, millel on suur nõudlus, vajavad kõrget hankekindlust, aga mille nõudlus on väike, peaksid omama väiksemat hankekindlust. Unikaalsed tooted peaksid olema kõrge teenindustasemega. Üleliigses koguses kaupu ei ole otstarbekas laos hoida. Laovaru suuruse määravad kolm motiivi, milleks on tootmis- ja müügivajadus, turvamotiiv ja spektulatiivne motiiv ehk on oodata hinnamuutusi, mis võimaldavaf järgmist partii odavamalt/kallimalt osta/müüa. Varude juhtimise üheks põhiküsimuseks on see, kui palju kaupu tasub korraga tellida ehk milline on optimaalne tellimiskogus. Tellitava partii suuruse määramisel püütakse toimida ökonoomselt. Ökonoomse tellimiskoguse kasutamise eesmärk on minimeerida varudega seotud põhikulutusi. Püütakse arvestada laokulusid ja tellimuskulusid. Laokulud jaotatakse