lahendatud osaliselt, sest väärkohtlemise all kannatanud eakad ei pruugi uskuda väljapakutud turvameetmete tõhususse. Paljud eakad ei soovi või ei oma võimalust kodust lahkuda ja seetõttu on neil turvakeskuse ja tugirühmade kasutus problemaatiline. Paanikanupu kasutus võib ka mitte anda soovitud tulemusi kuna konstaabel ei jõua pikkade vahemaade tõttu maapiirkonnas kiiresti reageerida. Antud poliitika kujuneb maksumuselt kalliks: massimeedia kõrged reklaamihinnad; turvakeskuste ja tugigruppide loomine maale nõuab rahalisi investeeringuid; ohvriabi töötajate leidmine ja väljakoolitamine on maapiirkondades problemaatiline; paanikanupu juurutamise ja sideühenduste loomise tehnilised probleemid. 4 3.Väärkohtlemise kui probleemi teadvustamine ühiskonnas. Eesti avalikkuses on viimasel ajal palju räägitud perevägivallast, selle liikidest ja põhjustest,
Perevägivalla all kannatajad enamasti häbenevad ja kardavad oma muredest rääkida. Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi 2002. aasta uuringu kohaselt pöördub politsei ja meditsiiniasutuste poole vaid kümnendik koduse vägivalla all kannatajatest. Ametiasutusi ei usaldata ning tugikeskusi ja varjupaiku on vähe. Enamik naiste varjupaikadest ei avalda enda aadresse. Neid saab leida vaid telefoninumbri alusel. Kui kannatanu helistab, siis juhatatakse ta kohale. Infoliinidelt turvakeskuste numbrite leidmine on keeruline, sageli antakse sealt teise asutuse number, mille kaudu turvapaigani jõutakse. See on mõistetav: perevägivalla ohver tahab oma piinaja silmist kaduda nii, et vägivallatseja tema jälgi üles ei leiaks. Loomulikult oskavad kannatanut turvakeskusesse juhatada vastava piirkonna sotsiaaltöötajad. Aga vahel võib konkreetne juhtum olla nii komplitseeritud, et on raskusi isegi sotsiaaltöötaja poole pöördumisega.
annaabi.ee 
