ostma kaupu, mida üha rohkem müügile tuleb. Pakkumise kasvades hinnad stabiliseeruvad. Ka järjekorrad hakkavad kaduma, kui tarbija näeb, et aina rohkem erinevaid kaupu pidevalt müügil on. Ettevõtjad ja investeerijad reageerivad vastsele vabamajandusele äritegevuse laiendamisega, pakkudes võidu uusi tooteid ja teenuseid seega ka uusi töökohti ja suurendades pakkumist, pidurdavad edasist hinnatõusu. Põhjus, miks ajutine inflatsioon turumajandusmaades inimesi häirib, on see, et hinnatõusu korral jaotatakse sissetulekud ja rikkus ümber suvaliselt, arvestamata töötajate või firmade tootmispanust või viljakust. Samal põhjusel tabab inflatsioon valusasti ka neid, kes saavad fikseeritud tulu (pensioni või muidu pikaajalise lepinguga määratud väljamakseid), samal ajal kui need, kes lepingulisi väljamakseid teevad, tulevad kasudega välja. Kannatada saavad ka säästlikud ja investeeringuid teinud inimesed,
suurem kui see hulk, mida inimesed soovivad. Näiteks õhk ja merevesi. Samas muutuvad ka nemad aja jooksul piiratud hüvisteks (näiteks puhas õhk ja puhas vesi). Tasuta hüviste alla kuuluvad need asjad, mis pole majandustegevuse tulemused. Aga hüvised pole tasuta ka sel juhul, kui meie nende eest maksma ei pea. Keegi kuskil katab need kulutused ikkagi (tasuta haridus, parkimine). Majandusagendid Turumajandusmaades on 4 tüüpi majandusagente: 1) kodumajapidamised (KMP); 2) firmad; 3) riik (valitsus, avalik sektor); 4) ülejäänud maailm. Turumajandus eeldab turu olemasolu. Turg viib kokku tootjad ja ostjad, kes hüviseid vastastikku vahetavad. Eristatakse 1) hüviste e toodanguturgu, kus kaubeldakse kaupade ja teenustega; 2) tootmistegurite e ressursside turgu. Tähtsaim tootmistegurite turu liik on tööturg. Mikro- ja makroökonoomika
annaabi.ee 
