Ühiskonna seletuse aluseks on majanduslik determinism. Massimeediat käsitletakse klassikalises marksismis tootmisvahendina, mille omamise kaudu valitsev klass saab levitada oma ideid ja vaateid ning vältida alternatiivsete ideede levikut. Oluline ka meediaturu konsentreerumise probleem- kriitilist lähenemist iseloomustab hirm, et mida vähem jääb järele iseseisvaid meediaettevõtteid ja mida rohkem sõltuvad need turuloogikast, seda vähemaks jääb ühiskonnas arvamuste mitmekesisust, erinevaid hääli. Tekib oht, et kultuuriline ja poliitiline mitmekesisus kaovad. Neomarksism erineb poliitökonoomiast: neomarksistide järgi iseloomustab kapitalislikku ühiskonda klassipõhine domineerimine, valitsev klass saavutab üha suurema kontrolli. Marksismis aga eeldati et domineerimine viib koflikti ning klassisuhete ümberpööramiseni.
aktsiaostude ning nõukogudes osalemise kaudu 3. rahvusvahelistumine. Nii ettevõtete investeerimine teiste riikide meediaturgudesse kui ka nt TV-programmide eksport. See on kriitiliste uurijate jaoks tõstatanud ka küsimuse ,,kultuuriimperialismist" globaalsel meediaturul, eeskätt seoses Ameerika filmi ja teletööstuse ülemaailmse eduga. > meediaturu kontsentreerumine hirm, et mida vähem jääb järele iseseisvaid meediaettevõtteid ja mida rohkem on need sõltuvad turuloogikast, seda vähemaks jääb ühiskonnas arvamuste mitmekesisust, erinevaid hääli. Tekib oht, et kultuuriline ja poliitiline mitmekesisus kaovad (Laughey 2007), st oht demokraatlikule ühiskonnakorraldusele laiemalt. vajadus kasumlikkuseks, meeldimiseks võimalikult laiale auditooriumile, toodab üheülbalisust. Vähenev mitmekesisus ja alternatiivsete vaadete puudumine suurendab ka ideoloogilist kontrolli. Nt kui suure meediakorporatsiooni huvi on säilitada trükiajalehti,
annaabi.ee 
