Nõnda võis tekkida dialoog esineja ja vaataja vahel. Inimesed kasutasid oma võimu ära hea meelega. Nad jagasid kergekäeliselt nii laitust kui kiitust, vastavalt sellele, kas näitlemist teostati hästi või halvasti. Kui rahvale tundus, et näitleja ei olnud aga üldse pädev, või neile lihtsalt ei meeldinud see milline ta välja nägi, mis ta tegi või kuidas rääkis pilluti teda kõigega, mis käeulatuses oli. Selleks võisid olla puuhalud, tomatid, munad, turukorvid ja nii edasi. Seega oli selles teatris näitlejaks olemine üsnagi riskantne. Tähtsamateks zanriteks olid tragöödia, komöödia ja ajaloolised draamad. Erakordselt meeldisid rahvale tragöödia zanris etendused, mis tegelesid kättemaksuga. Näiteks oli üheks neist Thomas Kydi ,,Hispaania tragöödia" Komöödiast tekkis sel ajaperioodil linnakomöödia alaliik, milles kajastati Rooma komöödiale sarnaselt Londoni linna elu ja tehti selle
antakse viimase sümboolne menüü ja rida kõlavaid luuleteri.(Aspel,1989) Teose eessõnas on olemas Rroosi kirjanduslooline sugupuu. Marcel Duchamp tõi Rose Sélavy kuju ja nime esimest korda avalikkuse ette 1917. aastal. Nimi on paragramm prantsusekeelsetest fraasidest ,,c'est la vie" ja ,,arroser la vie"(Krull,1996). Rroosi on eriline, tema eeskoste all hakkasid igapäevased esemed nagu riidenagid, labidad, jalgrattad, turukorvid ja suhkrutoosid elama kunstiesemetena fantastilist iseelu. (Aspel,1989) Rroosi Selaviste nime all sai temast Stockholmi pagulaseestlanna, kes mõnikord räägib võõrast keelt nagu pagulasele paratamatu. Ta elab diskreetselt ilma silmnähtava tuluta teistele või iseendale ja kõneleb veelgi diskreetsemalt, kuid ühe ausa eesmärgiga: mõelda oma keelega rangemalt, loogilisemalt, pahatahtlikumalt, kui tavaliselt mõeldakse ajudega. Eestistudes on Rroosi ühtlasi kosmopoliitselt paljundunud
annaabi.ee 
