nõudlust ja pakkumist. Seega ei eksisteeri turul olevat konkurentsi ettevõtete vahel, sest tarbijatel puudub võimalus valida diferentseeritud kaupade vahel – kõik on riigi poolt sätestatud. Ettevõtted ei teeni kasumit, sest tulu ei lähe otseselt kaupade tootjatele ja edasimüüjatele, vaid riigile. Hüviste hinnad ja toodete kogused määratakse riigi poolt ning produktide otsasaamisel pole midagi teha. Kui turumajanduses võib iga müüja hinda tõsta või alandada vastavalt turukonjunktuurile, vältimaks defitsiiti või ülejääki, siis käsumajanduses on see vältimatu. (Käsumajandus & …, 2015) Selline majandusvorm kehtib põhiliselt sotsialistlikes ja kommunistlikes riikides. Reguleeritud on kui palju, mida ja kellele toota. Käsumajanduse positiivseks küljeks on rikkuse võrdsem jaotumine. Lisaks sellele kehtib riigis stabiilsus ning kui lähtuda võrdluses turumajandusega, siis võimu poolest on
Hiljem on kindla hinna strateegia müümisel lõpptarbijate muutunud levinumaks, sest tarbijad hindasid läbirääkimisi professionaalidega liialt frustreerivateks. Hinnaliidrid (Price Leadership). Isegi kui diferentseerimata oligopolis on hinnad küllalt stabiilsed, tekib lõpuks ikkagi vajadus neid muuta. Sellisel juhul peab muutuse algatama üks firma, võttes vastutuse ja lootes, et teised järgnevad talle. See firma on haru hinnaliider. Hinnaliider püüab kohandada hindu muutunud turukonjunktuurile, mitte vallandada hinnasõda. Hinnaliidrina tegutsev firma võtab initsiatiivi, tegutsedes ühepoolselt. (Konkurentide vahelised mitmepoolsed kokkulepped hinna üheaegseksmuutmiseks, e kartellilepped, on ebaseaduslikud. USAs on lubatud hinnamuutuste üle läbi rääkida, kasutades sõltumatut meediat või pressiteateid). Hinnaliidri ühepoolselt ette võetud hinnamuutuse juures on muidugi risk, et konkurendid ei järgne talle ja ta ise peab oma hinna nn "tagasi kohendama".
annaabi.ee 
