paratamatult inimolemuse juurde, ent sageli üritame seda eitada ning ületähtsustada konkreetse mõtlemise vajadust. 1) Abstraktne mõtlemine väljendub artiklis kahel eri viisil. On toodud näide mõrtsukast, keda paljud daamid (või siis lihtsalt mõtlejad) leiavad olevat ilusa või huvitava, kuna neil on võime eristada üksikuid detaile ning näha inimese helgemat poolt tema vigu mitte arvestades. Teine ilmekas näide on ostja ja turueide vaheline sõnelus. Ostja väidab midagi konkreetset (munad on mädad), ent turueit, kes ei ole suu peale kukkunud, võtab seda kui isiklikku kriitikat ja leiab teises hulgaliselt pahupooli, ühendades kõik oma teadmised ning maalides ostjast häbiväärse pildi. 2) Esimene neist on mingi tervikliku nähtuse osadeks jaotamine, iseloomulike joonte välja toomine ning nende uurimine (ehk abstraheerimine), teine on võime üksikute omaduste ja
et tunnetusallikad pole empiirilised, seega ei tulene need kogemusest. Seega peab a priori tunnetus tulenema puhtast arust ja mõistusest. Sellise tunnetuse kindluse kinnitamiseks ei ole vaja kogemust, kuna kõik tingimused tunnetuse jaoks on juba enne tunnetamist olemas. Hegel Esimese abstrektse mõtlemise viisi puhul seotakse kõi ülejäänud omadused objektis ühe ainsa asjaoluga. Hegeli tekstis oli ka näide, kus ostja ütles, et turueide munad on mädad. Turunaine mõtleb abstraktselt, ja ühendab kõik, alates kaelarätist, mütsist, särgist ning lõpetades sõrmede ja muude kehaosadega, samuti isa ja kogu ülejäänud suguvõsaga, täielikult selle kuritööga, et teine tema munad mädad leidis olevat. Turunaise abstraktne mõtlemine keskendus praegusele hetkele, mida ta sidus ka minevikuga. Teine abstraktne mõtlemine on taoline mõtlemine, mille puhul arvestatakse objektis, vaid
annaabi.ee 
