Käesolevas peatükis analüüsime põhjalikumalt kolme peamist ajutise viibija liiki: turiste, välisüliõpilasi ja võõrtööjõudu. Turistid Turistid liiguvad enamasti koos oma kultuuriruumist pärit kaaslaste grupiga ning mööda eelnevalt paika pandud marsruuti, mistõttu kokkupuuted kohalike elanikega on vähesed ja/või piiratud. Iga turist kogeb suuremal või väiksemal määral kultuurisokki. Kokkupuuted kohaliku elanikkonnaga ja kultuurisoki intensiivsus on ka otseses seoses turismiliigiga suurema tõenäosusega ootavad need omal käel reisivat kultuuri- või 4 pärandituristi, mitte niivõrd ranna- või linnapuhkusel viibijat. Olenemata reisi olemusest võib inimene reisil kokku puutuda tundmatute bakterite, kummaliste majutusasutuste, ehmatavate tavade või ebatavaliste reisikaaslastega. Oma rolli mängib ka sihtkoht kui geograafiline punkt ning sealne kohalike-külastajate arvu suhe.
harrastus, lindude- ja loomade vaatlus, ajaloo ja kultuuri tundma õppimine, rannal viibimine, marjade ja seente korjamine, kalapüük, jahindus, loodusfotograafia jne.); Samuti on oluline liikumisviis (looduses jalutamine, jalgsi matkamine, jalgrattamatk, maastikurattaga sõit, paadisõit, kanuu- ja süstamatk, ujumine, surfamine, purjetamine, ratsutamine, murdmaasuusatamine, mäesuusatamine, mootorkelkudel sõit jne.). Eelnevalt toodud näidetest on näha, et tegu on üsna ebatavalise turismiliigiga. Võib jääda mulje, et keegi ei soovi minna reisile, kus puhkus ja logelemine jäävad tahaplaanile. Enam ei tähenda eksootika lõunamaa palme, vaid inimesest puutumata loodust Inimesed on rohkem teadlikud meie keskkonna kohutavast hävimisest, mille on põhjustanud inmkond.Suurlinlik elumiljöö ( betoonmajade hiiglased, elu suurmajades, ebapiisav haljastus, lärm, ebapuhas õhk jne ) nuserdab inimest. Halvenev elukeskkond tekitab kõrgendatud
annaabi.ee 
