Tegemist on kunagise sooalaga, kuhu on nõukogude perioodil kuivenduskraavid rajatud. Tänapäeval on ala osaliselt metsastumas ning ühele sellistest kohtadest tehti mulla sügavkaeve. Kõige peal oli viltjas, õhukene mustjaspruun alla 3 cm tüsedune kõdukiht, kus taimejäänuste osad ei olnud hästi jälgitavad. Mullaproovid võeti 40 ja 80 cm sügavuselt, mulla pH 80 cm sügavusel oli 6,5. Turvas oli kogu horisondi ulatuses musta värvi, eri horisonte polnud võimalik eristada. Turbaproovi peos pigistamisel eraldus sellest u. 1/3 läbi sõrmede ning turbaproov oli pastataoline, mitte vetruv ja sellel olid pigistamise jäljed hästi näha. Vesi eraldus keskmiselt kuni raskelt, värvuselt mustjas, sogane, määris kätt. Kohati oli turbas üle 10 cm pikkuseid lagunemata okaspuujäänuseid. Turba ühtlane must värvus ja raskesti määratav taimestiku ülesehitus näitavad, et turvas on antud kohas keskmiselt kuni hästi lagunenud.
Turba lagunemisastme ja mahumassi vahel on seos: Liik Lagunemisaste, % Mahumass Puuturvas 45 0,193 Tarnaturva 35 0,161 Pillirooturvas 35 0,152 lehtsamblaturvas 25 0,126 Lagunemisaste sõltub teatud määral botaanilisest koostisest, maksimaalne on see puuturbas, minimaalne samblaturba korral. Lagunemisaste grupeeritakse turbalasund: Vähelagunenud , kuni 20%; Keskmiselt lagunenud, 25…45%; Hästilagunenud > 50%. Turba lagunemisaste tehakse kindlaks välimääramise teel (turbaproovi pinna vaatlemine, pigistamisja äigemeetoel) või laboratoorselt (mikroskoobi abil, tsentrifuugimise teel, keemilise või uhtemeetodiga Turba lagunemisaste määramisel välitingimustes kasutatakse järgmisi tunnuseid: 1. Turbaproovi pind lükatakse puurilusikas siledaks ja hinnatakse silma järgi , kui suure protsendi moodustab lagunenud amorfne mass kogu turbamassist; 2. Turba värske murdepinna iseloom ja turba värvus; 3. värske turbaproovi
annaabi.ee 
