Turbakihid moodustavad kokku turbalasundi. Sagedaseks nähtuseks on olnud soo levimine kinnikasvanud veekogu piiridest ümbritsevale maale. Soost valguva vee ja niiske kliima tõttu levisid niiskuslembesed taimed sooservast iga aastaga ikka kaugemale, põhjustades ka seal turba tekkimist ning seega soo pindala pidevat suurenemist. Niisiis, soo säilitab oma arenguloo turbas. Soode areng sõltub aga soo geneesist. Soode veereziim Sood on suured vee akumulaatorid. Turbalasundis on vett 89 - 94 %. Seejuures ka kuivendusega ei saa soode veesisaldust oluliselt vähendada. Vee vähenemine soodest sõltub peamiselt aurumisest. Vee liikumine turbas sõltub turba lagunemisastmest. Vee liikumine on aeglasem suure lagunemisastmega turbas. Veetase turbapinnases oleneb reljeefist, kliimast ja kuivenduskraavide olemasolust. Veetase pole soos horisontaalne, see jälgib reljeefi. Kliima mõjul veetase soos mõnevõrra kõigub, aurumine soost sõltub veetasemest. Kui veetase ulatub
tunda alates 19. sajandi lõpust. Soode pindala on võrreldes 1950. aastatega vähenenud umbes kolm korda. Kõige suurem muutus on toimunud madalsoode osas, nende pindala on kahanenud 7,1 korda. Rabade pindala on vähenenud 1,7 korda. Soid kasutatakse erinevatel eesmärkidel. Marjade või ravimtaimede korjamine, matkamine ning teadustöö ei avalda soodele suurt mõju, mõned teised tegevused võivad põhjustada aga olulisi muutusi nii soode veereziimis kui ka turbalasundis. Suur osa on selles turba, olulise tähtsusega energeetilise maavara kaevandamisel. 2010. aastal kaevandati Eestis 63 maardlas turvast kokku 923 400 tonni. Nii turba kaevandamisele kui ka soodele endile avaldab suurt mõju ulatuslike sooalade kuivendamine kas siis turba saamiseks või põllumaaks. Arvestuslikult on umbes 70 % turbamaadest kas kuivendatud või kuivendamisest sel määral mõjutatud, et turba moodustumine looduses on lakanud. Soid, kust
annaabi.ee 
