panna vastu tema samrikale käitumisele ning armusid temasse otsekohe. Samas mees oli niivörd üksköikne naiste suhtes, et kasutas neid ainult ära möni aeg oli sisustatud naiste seltskonnaga, kuid ta tüdines sellest üpriski kiirest, seega ta loobus nendega suhtlemisest. Ning mida raskem on naist endasse armuma panna, seda löbusam oli mehel. Ta käitus naistega väga ebainimlikult, ta ilmselt pidas neid tähtsusetuteks olendideks, kuna teda ei huvitanud, mida nad tunsid, oli ainult oma kasu peal väljas. Lermontov pidas teose pealkirja ,,Meie aja kangelane" irooniliselt... Legendi järgi on kangelased üleloomulikud olendid, kes on pühendanud oma elu, et anda endast kõik ja tulles appi seal, kus häda kõige suurem on. Ometiks toese ,,kangelane" Petsorin ei omanud ei erilisi vöimeid ega soovinud ka kedagi teist aidata ta oli ainult omakasu peal väljas. Söna ,,kangelase" all on Lermontov siiski mölenud tolle aja aristokraate, kellel on köik
uusi tõlgendusi ja tuua unustusest välja vanu - koondada heterogeenne baas edasistele käsitlustele. Eesmärk on tõstatada probleeme, provotseerida küsimusi ja mitte vormistada lõplikke vastuseid. Lola Liivati näitust vaadates mõistsin, et kunst peaks olema puhas kontrollist ja omakasupüüdlusest ja kõigest argisest, madalast. Tunnen, et peaksin rohkem külastama näitusi ja ennast harima kasvõi näiteks abstrakstsionismi alal. Näitusel olles tundsin kuidas mõistus puhkas, tunsid end vabana, kuid samas süvenes maali ja ,,kadus kaugusesse". Aga aitäh Lola Liivatile, oli mõnus ja mõtlevapanev elamus.
annaabi.ee 
