üliõpilasseltsist "Veljesto", mille liikmeks ta astus esimesel ülikoolisügisel. 1938. aastal saabus tõeline kirjanduslik tunnustus. "Looduse" romaanivõistlusel sai Karl Ristikivi romaan "Tuli ja raud" esimese auhinna. Nagu iga meistritöö, oli Ristikivi esikromaan omas ajas mõnevõrra tavatu, traditsiooniliselt realistlik, maailmanägemiselt varavana, ometi teistest peajagu üle. Kõigist kiiduavaldustest olulisem oli A. H. Tammsaare avaliku kirja vormis tunnustusavaldus. Eesti kirjanduse senised saavutused käsitlesid enamasti maaelu. Karl Ristikivi oli esimene tõeline linnakirjanik. 1940. aastal valmis teine linnaromaan "Õige mehe koda", 1942. aastal järgnes romaan "Rohtaed". Kolme Tallinnas toimuva tegevusega romaani on üheskoos nimetatud Tallinna triloogiaks. "Tules ja rauas" kujutatakse eesti talupoegade linnastumist, "Õige mehe kojas" ("Võõras majas") eesti soost kaupmeeskonna üht arengukäiku ja "Rohtaias" haritlaskonna (antud
eemalolekule lülitus ta kodumaisesse kunstiellu üsna hõlpsasti. Peale 1940.aasta juunipööret valiti ta ENSV Kunstnike Liidu Orgkomitee liikmeks. 1941. aastal teeb ta mõned etüüdid ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehest luuletaja Johannes Vares-Barbarusest, kelle portree tellimus seoses kavatsetava ENSV kunsti ja kirjanduse dekaadiga Moskvas jääb aga tehnikas teostamata. Tema esimesekss kodumaal loodud tööks oli Kristjan Raua portree (1939, kuivnõel) väärikas tunnustusavaldus vanameistrile. Enamjaolt loobki Viiralt Eestis portreid, millistes võib täheldada rahvusliku tüübi, rahvusliku karakteri otsinguid. Taastunud kontakt kodumaaga, mure tema saatuse pärast rasketel, keerulistel sõjapäevadel lõid pinnase selliste lehtede sünniks, nagu ,,Eesti neiu" (1942, pehmelakk ja värviline akvatinta), ,,Viljandi maastik" ja ,,Virve" (mõlemad 1943, kuivnõel), mille vaimsus ning tähendus eesti kunstis on võrreldavad Kristjan Raua teostega.
annaabi.ee 
