süümepiinu. Identideetiküsimus, kas olla pagulane, eestlane või inimene kummitas kogu välismaist kultuuri. Pagulasteadvus muutus kohustuseks säilitada austust oma mälu ees ning mitte reeta oma Eestit, aga inimesena nõudis see kohanemist ja loometööd ei soodustanud. (Akadeemia 2008 : 2262) Hrustsovi-aegsel sulaperioodil kerkis esile küsimus, kas külastada Eestit või mitte. Osale tundus see loomulikult nõukogude võimu tunnustamisena. Teised toetasid aga iga pingutust tihedamate kontaktide suunas. Ajaloolane Aleksander Loit on aga öelnud, et eesti keeles tuleb kirjutada niikaua, kuni Eestis elab eestlasi. Seetõttu tulebki "koduseid" hoida, toetada, ning neid külastada, sest pagulasühiskonna olemasolu sõltub ju eestlaste olemasolust Eestis, mitte vastupidi. (Akadeemia 2008 : 2263) Paljud leidsid, et eesti kultuur saab sündida vaid välismaal ning, et Eestis tegutsevad kirjanikud ja
Labidas vapil võib praegusajal tähendada arheoloogi või kas või hauakaevajat, varematel aegadel aga lihtsalt põllumeest. Sõdides kasutasid juba muinasrahvad kaitsekilpe, millele maaliti maagilise ja kaitsva tähendusega pilte, kujundeid ja sümboleid. Ristisõdade ja rüütlite ajal 12 sajandi paiku levis kilbimaaling kui isiku tunnus, mis aitas kandjat sõjas ära tunda. Suverääni või valitseja eesõiguseks oli teenekale isikule võitude tunnustamisena anda kandmiseks vapp, millega kaasnes sageli ka aadlitiitel ning mingi maavaldus. Selline traditsioon aitas kaasa isikliku vapi kujunemisele, mida hakati hiljem pärandama. Nii omandas vapp seisusliku tähenduse ja kujunes privileegidega isiku staatuse tunnuseks. Lisaks isiku- ja sugukonnavappidele tekkisid ka valitsejate ja maavapid nendest kujunesid aja jooksul riigivapid. Valitsejad kinnitasid ka linnadele koos linnaõigustega vapid, mis koos pitsatiga said linna teatud arengutaseme
annaabi.ee 
