Et kogu stepp on varem või hiljem "läbi kaevatud", siis moodustub erineva vanusega taimkattelaikudest muster, mis suurendab liikide mitmekesisust stepi ökosüsteemis tervikuna. Stepifloora on kujunenud neogeenis savannitaoliste rohtlate vaesumisel. Viimase valiku tegi jääaeg, kui praeguses stepivööndis paiknes jahe kase-männi-lehise metsastepp. Läänest itta jaguneb Euraasia stepivöönd kolmeks klimaatiliselt ja florogeneetiliselt erinevaks piirkonnaks: Lõuna-Venemaa steppide tunnustaimed on ukraina stepirohi (Stipa iicrainica) ja kaldaluste (Bromus riparius), märksa kontinentaalsemates Kasahstani steppides aga punane ja sarepta stepirohi (S. rubens, S. sareptana), külmpuju (Artemisia frigida) jt. ning lõpuks äärmiselt karmides Baikali-tagustes steppides jõhv-stepirohi (Stipa capillata), tardhein (Aneurolepidium pseudoagropyruin) ja siberi soolikarohi (Tanacetum sibiricum). Kõrbed. · Levik 30-40 lauskraadidel. · Kliima sademed alla 250(300) mm/a
nõmmrabadeks. Raba üldine ilme ja taimkatte struktuur olenevad mikromaastikest. Selle järgi, milline on mikromaastike vahekord, eristatakse rabade alltüüpe, näiteks mättaraba, peenra-älveraba ja älve-laukaraba. Lisaks eristatakse Eestis lääne- ja idatüüpi rabasid. Läänetüüpi rabadel on nõlv suhteliselt järsk, raba keskosa aga enam- vähem tasane, soo mikromaastike jaotusmuster on korrapäratu, tunnustaimed on raba- jänesvill, vahelmine huulhein, porss ja punane turbasammal. Idatüüpi rabad on kumerad, neil ei ole selgesti väljakujunenud järsku nõlva, mikromaastikud paiknevad enamasti kontsentriliselt hüdroloogilise keskme ümber, taimedest on iseloomulikud hanevits ja pruun turbasammal. Rabades on levinud ka küüvits. Kõigis rabades on hästi arenenud puhmarinne, samblarindes valitsevad turbasamblad. Kalju- ja liivikutaimkond
annaabi.ee 
