Valetamist on võimalik avastada mitmel moel. Heaks indikaatoriks vale tuvastamisel on see, kui "valetaja" väljendab ennast lohakalt. Niisugust enese nn sisserääkimist saab põhjendada eelkõige asjaoluga, et valetada on intellektuaalses mõttes keerulisem kui tõtt rääkida. Seetõttu tekivad valetaja ütlustes vastuolud, mis viitavadki ühemõtteliselt sellele, et tema jutus midagi ei klapi. Veel saab valetunnistusi sageli ära tunda just selle järgi, et isik püüab oma tunnitustele juurde anda terviklikkust ja kõrvaldada seal esinevad vastuolud. Siiras tunnistaja, kes lihtsalt esitab tema poolt kogetud sündmusi ja ei tea samal ajal terviklikku sündmuste ahelat, ei muretse asjaolude pärast, et tema tunnistused ei lähe kokku muude detailidega. Kolmas sageli esinev valetamisele viitav sõnaline tunnus on keelevääratused, eksimised millegi nimetamisel või muu selline. Sellel juhtis tähelepanu juba S. Freud kui väitis, et sedalaadi eksimused on
lohakalt. Mitte, et poleks võimalik sõnu paremini valida, vaid sellele ei ole valetaja poolt lihtsalt pööratud piisavat tähelepanu. Niisugust enese nn sisserääkimist saab põhjendada eelkõige asjaoluga, et valetada on intellektuaalses mõttes keerulisem kui tõtt rääkida. Seetõttu tekkivad valetaja ütlustes vastuolud, mis viitavadki ühemõtteliselt sellele, et tema jutus midagi ei klapi. Teisest küljest saab valetunnistusi sageli ära tunda just selle järgi, et isik püüab oma tunnitustele juurde anda terviklikkust ja kõrvaldada seal esinevad vastuolud. Siiras tunnistaja, kes lihtsal esitab tema poolt kogetud sündmusi ja ei tea samal ajal terviklikku sündmuste ahelat, ei muretse asjaolude pärast, et tema tunnistused ei lähe kokku muude detailidega. Teine sageli esinev valetamisele viitav sõnaline tunnus on keelevääratused, eksimised millegi nimetamisel või muu selline. Sellel juhtis tähelepanu juba S
annaabi.ee 
