formaalselt määratud. Nii oli ülestunnistus I ja parim tõend tõendite kuninganna, muu ei omanud tähtsust. Kui kahe tunnistaja ütlused langesid kokku, loeti seda täiuslikuks tõestuseks. Üks tunnistaja oli vaid poole tõestuse eest ja ainult kaudsetel tõenditel ei olnud tõendusjõudu. Ühe tunnistaja vastu võis süüdistatav end kaitsta vandega, eeldades, et kuritegu ei ole karistatav eluaegse vangistusega. Kui kaebealaune süüd üles ei tunnitanud ja kahte tunnistajat ei suudetud leida, ei saanud teda süüdi mõista. Kanoonilise õiguse õitsengu perioodil kõrgkeskajal arenes välja tõendusteooria. See oli tehniliselt arenenum kui vandemeheinstituut ja jumalakohus. See levis kiriku ja kanoonilise õiguse mõjul üle kogu Euroopa. Tõenditeooria järgi oli oluline panna süüdistatav oma süüd üles tunnistama, kusjuures meetodid ei olnud olulised. Sellele lisandus veel religioosne arusaam:
korteriomanike ühisuse suhtes, siis puudub samal ajal korteriomanike ühisusel samas küsimuses vastupidine kohustus. See tähendab näiteks seda, et korteriomanik ei saa esitada nõuet korteriomanike ühisuse vastu. Eelnimetatud seisukohta kinnitab Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend 9.veebruarist 2011.a60. Lahendi punktis 10 asus kolleegium seisukohale, et korteriomanik saab korteriomanike ühisuse otsuse suhtes hagi esitada üksnes teiste korteriomanike vastu. Seega ei tunnitanud Riigikohus korteriomanike ühisust kui õigussubjekti, kes saab sisesuhtes kanda kohustusi. Ka välissuhetes on korteriomanike ühisuse esindusorganiks üldjuhul valitseja. Siiski tuleb ette olukordi, kus valitseja abi kasutamine ei ole võimalik, näiteks valitseja esmakordsel valimisel, vahetamisel või muudes olukordades, kus valitseja osalemine ei ole kas soovitav või võimalik. Kehtivas õiguspraktikas on kasutatud eelnimetatud probleem lahendamiseks kahte viisi:
annaabi.ee 
