Kui inimesed ei tule toime misantroopiaga, siis võivad nad lõpetada enesetapuga. Misantroopia üks paljudest näidetest on kooli tänapäeva probleemid. Sellest kuidas õpilased omavahel läbi saavad. Tavaliselt on klassis nõrgemad ja tugevamad isiksused. Tavaliselt jäävad tugevamad peale ja nõrgemad alla. Klassi tugevamad isikud hakkavad nõrgemaid kiusama, mõnitama. Nendega ei arvestata, nad lükatakse kõrvale.Õpilased kes saavad sellist alandust tunnevadki misantroopiat. Nad tunnevaid, et neid on tabanud misantroopia hoog ja nad otsustavad halvimal juhul kooli vahetada, sest nende hingeelu on vägagi kannatada saanud.Misantroopiat on koolides palju ja selle tõttu võib pidada misantroopiat kui moodsaks haiguseks tänapäeva noorte seas. Kui inimesed lahkuvad koolist misantroopia tõttu, siis jääb selle haiguse jälg alatiseks hinge. Noored hoiavad sellist haigust tavaliselt endateada. Harvadel juhtudel räägitakse vanematele,
vaimustusel piire pole? Kas selliseid näiteid on olemas. Keegi ,,mees metsast" on tulnud ja inimesed pahviks löönud. Kui tema tööd panna kõrvuti õppinud kunstnike omadega, ei ole mingit erinevust näha või on isegi ,,harimatu" töö parem. Kiire näide, mis mulle siinkohal meelde tuleb, on Setu naiste lapitekid. On inimesi, kes õpivad aastaid tekstiili, on kursis selle väljendusvormi sügavamate tagamaadega, tunnevaid kõiki tähtsamaid maailma esindajaid. Samas on naine kuskilt maakohast, kelle ema on ta kangastelgi kasutama õpetanud ja kes lihtsalt hobikorras loob kauneid tekke, vaipu või voodikatteid. Selle maanaise kätetöö võib olla imepeen, tema lihtsad läbimõtlemata ideed võivad kootud kujul olla imekaunid ja neist võib leida palju rohkem alatoone ja sügavamaid ideid, kui akadeemilise haridusega ,,kunstnikult". Kas see maanaine on siis kunstnik või on ta lihtsalt andekas? Ryan P
annaabi.ee 
