Teaduse arengukäigust, mida eespool lühidalt kirjeldati, teeb Popper järelduse, et inimkonna käsutuses ei ole absoluutset tõesuse- kriteeriumit, vahendit, millega saaks täieliku kindlusega eristada tõeseid arvamusi meie arvamuste üldisest kogumist. Popperi veendumuse kohaselt tuleks seetõttu teaduses lähtuda otse vastupidisest eeldusest, et inimmõistus on alati eksimisvõimeline ja pole võimeline jõudma absoluutselt kindlate ja igaveseks kindlakstehtud tunnetusteni. Samas on igatsus sellise teadmise järele inimhinges sügavalt juurdunud ning suurimad lootused seonduvad sel puhul muidugi teaduse ja selle arenemisega. Loodusteadlaste ja teadusfilosoofide seas oli tol ajal – 20. sajandi 20-ndail ja 30-ndail aastail – domineeriv empiristlik lähenemine teadusliku teadmise päritolule, loomusele ja põhjendatusele. Teadmise allikana vaadeldi justkui enesestmõistetavalt empiirilise vaatluse andmeid, oli ju
Varem rohkem tänapäeval vähem, kuna käsitletatakse hetkeprotsesse, kuid neid ei saagi siiski mõista ilma ajalugu tundmata. 2) etnoloogia- entoloogia ja kultuurigeo vahele on raske piiri tõmmata. Paljud tööd omavad tugevaid kultgeo aspekte. Siiski on rõhuasetus mõlemal pisut erinev. 3) antropoloogia- teadus inimesest kui ühiskondlikust olevusest, kultuurikandjast. Võrdlev teadus, mis püüab jõuda sügavamate tunnetusteni inimese olemusest. Veel lähedam suhe on kultuuriantropoloogiaga- mille huviobriit on inimene ja tema käitumismustrid, tavad. Ühelt poolt püütakse leida üht universaalset miskit, mis on ühine kõikidele kultuuridele. Teiselt poolt püütakse esile tuua ainulaadsust, mis teeb ühe kultuuri teise suhtes unikaalseks. 4) religioon, sotsioloogia jne. Õppimisvõimalused Eestis- mujal maailmas on olemas eraldi õppetoolid ja institutsioonid. Aga kuna Eesti
annaabi.ee 
