Mõistete kujundamine erinevatest ettekujutustest toimub sarnasuse, analoogia, ümberasetamise, kokkuasetamise või vastupidisuse alusel. Allikaid, mis võimaldaksid neid mehhanisme täpsemalt iseloomustada, on äärmiselt napilt. Kuid stoikute kirjeldused neist tuletavad meelde seda, mida D. Hume nimetab assotsiatsiooni seadusteks. Igal juhul toimub nende mehhanismide vahendusel algse tajude kaudu antud “materjali” ümberkujundamine – mõistus iseendast ei saa luua uut tunnetussisu. Mõistuse osaks on olemasoleva tunnetussisuga opereerimine. Kõige olulisem või spetsiifilisem aspekt stoikute loogikas kannab nimetust synkatathesis – nõustumine, oma poolehoiu andmine. Nagu eespool kirjeldatud, oli ettekujutuste kujunemine nende arusaama kohaselt puhtalt retseptiivne – ettekujutused kujutasid endast välismõjude “talumist” (pathos) hinges ilma inimesepoolse teadliku kaastegevuseta. Kuid ettekujutus iseenesest ei ole veel väljakujunenud tunnetus. Et
funktsioonide kohta. midagi saab selle kohta ikka öelda: need eksisteerivad. Ei saa öelda, mis omadused, olemus jne on, aga saab öelda, et need eksisteerivad. Millel see eksistentsi väide aga põhineb? Meeled, annavad teadmisele sisu, on retsetiivsed ehk vastu võtvad. Meelelisus on võime vastu võtta, kuidas asjad meile on. Siin on oluline see, et see võime on passiivne. Eeldame, et kogu meie tunnetussisu sõltub meeltest, mis on passiivsed – mis on järeldus? Peab olema mingi aktiivne pool, mis meeled käivitab. Meeli peab afitseerima! Mõtlemine on aktiivne tegevus siin. Väline asi iseendas on see, mis meeli afitseerivad, sest miski peab meeli käivitama. Asi iseeneses on mõistusolemus, mis pole antud kaemustega(seal on meeled). Jõuame selleni mõistus-järelduse kaudu! Analüütikaprintsiibid – puhta mõistuse kriitikas ehk
annaabi.ee 
