Seepärast ongi see paljudele inimestele raskesti mõistetav ja nad ei püüagi sellest aru saada. Teoloogia keel on ajast aega olnud praktiliselt sama: metafoorne ja sümboolne. Teoloogia keelt aitab lihtsamaks ja mõistetavamaks muuta kunst. Kunstilised kujundid ja sümbolid ilmuvad, kui tekib vajadus väljendada midagi mõistusega haaramatut, ainult aimatavat või tunnetatavat. Kunstiga saab edasi anda midagi sellist, millega keel, sõnad jääks jänni. Mõistuslikus keeles on ainult tunnetetatav. Mitte-sõnalised vahendid on usu seisukohalt väga väärtuslikud. Religioonist pärit teemad on olnud maalikunstis pikka aega peamine teema. Ilmseks muutub see siis, kui külastada ükskõik millist Euroopa või Põhja-Ameerika suurt muuseumi. Neis leidub tohutult maale, mis kujutavad Kristuse ristilöömist ja surnuist ülestõusmist või muul moel on religioosse sisuga (nt. ,,Genti altar" Hubert ja Jan van Eyck). Kuid need maalid pole otseselt ühegi sündmuse reproduktsioonid
vahenditega mõtlestada midagi infiniitset. Maakeeles siis lõplike vahenditega tuleb seletada lõpmatuid nähtusi. Tulemus: teoloogia keel on ajast aega olnud analoogiline, metafoorne ja sümboolne. Näiteks Jumal kui meie isa ei ole sõnasõnaline, tegemist analoogiaga. Kunstilise kujundi teoloogiline väärtus tuleneb just sellest samast asjast. Kunstiga saab edasi anda midagi sellist, millega normeeritud keel jääks jänni. Mõistuslikus keeles on ainult tunnetetatav. Apofaatiline traditsioon Jumalat saabki kirjeldada ainult kaudselt, kuna Jumal on infiniitne, siis ükski finiitne vahend ei suuda Jumalakuju kuidagi adekvaatselt edasi anda. Sellepärast me saamegi rääkida Jumalast ainult eituste kaudu. (siit ka mitme riigi religiooni pildikeeld). Kunstilised kujundid ja sümbolid ilmuvad, kui tekib vajadus väljendada midagi mõistusega haaramatut, ainult aimatavat või tunnetatavat.
annaabi.ee 
