olgu avalik või varjatud." Selline nõudmine kehtis õigusteaduse kohta, millesse kuulusid nii õigusdogmaatika kui praktika ja ka õigusfilosoofia. Tavainimestele oli lubatud mõelda ükskõik millisest õigusest ning olgu see ükskõik kui taevalik. Bergbohm ei tunnustanud loomuõiguslikku alust ka seadusandja võimuvolitustele. Tema arvates oli mingi norm õiguslik ehk positiivõiguslik, kui selle on andnud kompetentne õigustloov võim selleks kohases väliselt tunnetatavas menetluses. Sellist võimu nimetas Bergbohm normi formaalseks õigusallikaks. Mõni aeg hiljem jõudis Bergbohm oma õpetuses seisukohale, et iga seadus on õigus. 5. XX sajandi õigusmõte. Normativism (Kelsen), analüütikud (Hohfeld, Hart). Dworkin. Kelseni õpetus- normativism: õigus on puhas, täiesti sõltumatult eksiteeriv ja eristatav moraalist, poliitikast, majandustes jne. Õigus on autonomne, legitimatsioon, ei olene rahava tahtest vaid õigusest enesest
Seetõttu nimetatavatki kriminaalõiguse normi teist osa mitte dispositsioon 2 vaid sanktsioon. Märgime omalt poolt: tegemist on kriminaalõiguse haru teoreetiliste käsituste traditsiooniga, millega tuleb õppimisel arvestada. *** Kokkuvõtteks. Vaatamata doktriinisisestele kontseptuaalsetele lahknevustele võime sedastada: klassikalise doktriini kohaselt saab olla õigusnormi loogiliselt tunnetatavas struktuuris maksimaalselt kolm elementi (H-D-S). Asjaolu, et empiirilistes (positiivse õiguse tegelikult leiduvates) õigusnormides, nagu nad kontinentaalses suures õigussüsteemis normitehniliselt konstrueeritakse, võime leida vaid H-D- või H-S esitusviise - on tegelikult praktilise õigusloome küsimus. Nii esinevad nad reaalsetena, kuid mitte mistahes juhul maksimaalses mahus ideaalse mudelina. Kui seda oleks aktsepteeritud, oleksid koolkonna
annaabi.ee 
