Taikovski hindas Schumanni siirust ja tunnete ehtsust, mis oli vaba välisest virtuooslikkusest. Taikovski, võrrelnud Schumanni ja Beethovenit, kirjutas Schumanni loomingu kohta järgmist: "Selles me leiame vastukaja neist salapäraselt sügavaist protsessidest meie hingeelus, neist kahtlustest, meeleheitest ja tungist ideaalile, mis panevad tormitsema kaasaegse inimese südame". Schumanni muusikale ongi omane suur tunneteväljendus, nn. "Schumann`lik hoog" oma kirgliku tunglevusega ja sellepärast ei jäta ta kunagi kuulajat külmaks. Nii Schumanni elu kui ka loominguline tee oli väga traagiline. See oli võitlus kõigiga, ka iseendaga (võitlus emaga elukutse valiku pärast, kuna ema tahtis temast teha juristi; võitlus õiguse pärast abielluda armastatud neiuga; võitlus endaga pärast seda, kui käevigastus purustas unistused pianistikarjäärile; võitlus tagurlike kriitikutega; võitlus oma loomingu
Haava looduse hingatuse omapära. Haava kujundites pole Heine muinasjutulist õrnust ja ilu, kuid selle asemel on tükike tõelist nõmme ja laant: Kanarbikus kasvasin, Tuli päike, tulisilm, sambla süles sirgusin, teiseks, teiseks läks kõik ilm. kaste külm mind kaisutas, Laasi hakkas hiilgama, pilve puhkel paisutas: õhud õrnad õõtsuma, olen nõmmelill. ilutsema ma. (Nõmmelill) Rahvalauliku tundepuhtuse ühinemine romantilise tunglevusega annab ,,Luuletuste" esimese vihu armastuslauludele nende äravahetamatu näo: (Unes nägin) Unes nägin hiilgavat Aga ei ma sinna nüüd kalli silmad säravad, imemaad, igatse: kaunimad, kuulsin kannelt kaunimat mul on kaunim, armsam hüüd - kalli laulud lõbusad, kõlavat. kuulake: armsamad. ,,Luuletuste"(1890) teises vihus tuleb sisse jagamatu tunde kahestumine. Õnne suurusega võrdseks saab kaotuskartus. Kõige üle
annaabi.ee 
