erakollektsioonides. Piiblis r��gitakse korduvalt kohtust, mida Jumal inimsoo �le m�istab, kui ta oma hiilguses ilmub, et vagased patustest eraldada ja esimesi paradiisi v�tta ning teisi p�rgusse saata. L��ne kunstis m�jutasid Viimsep�evakohtu kontseptsiooni k�sitlust piibelliku ainese k�rval ka mittepiibellikud allikad nagu hilisem Dante �Jumalik kom��dia�. Marten de Vos kujutab seda j�ulist episoodi suure fantaasiaga, keskendudes tunglevale inimhulgale, andes meisterlikult edasi figuuride liikumise r�tmi, vastandades oskuslikult �patuse� ja ��iglase� koloriidi, tuues v�lja nende tegelaste erisuse. Teose ��rmiselt d�naamiline kompositsioon ja erinevatest vaatepunktidest maalitud perspektiivid loovad illusiooni maailmade segunemisest keskse jumaliku taeva avanemisel, kohtup�eval, mille eest kellelgi pole p��su. Teos veenab selle vaatajat j�lgima oma tegusid ja nende vooruslikkust. V�rreldes teiste
Eriti hinnatav on Bornhöe keele rahvapäane ilmekus nii sõavaras kui fraseoloogias. Kõge selle tõtu suudab kirjanik nappide vahenditega veenvalt ja meeleolukalt kujutada südmusi ja olukordi, luua vävikülaseid ja tabavaid pilte. Tema sõastuses on musikaalset rümitunnet ja hoogu, eriti dramaatiliselt pingelistes lõkudes. Subjektiivne kaasa-elamine kõgele toimuvale aitab tal leida õgeid ja mõuvaid väjendusvahendeid. Asjalik jutustus annab tõsukohtadel aset kirglikule, romantiliselt tunglevale sõastusele, mis tõseb jõlise paatoseni, alati lugejat haarates oma elamusliku mõuga (näteks üestõsu alguse kirjeldus «Tasujas»). Need Bornhöe kunstilised saavutused täistasid sammu edasi eesti proosakirjanduse arengus. Seda kõke ei suudetud Bornhöe kaasajal vä ariliselt esile tuua ja hinnata. Selle asemel halvustas kitsa-rinnaline kriitika näteks «Tasuja» puhul noore autori 460 ortograafia teatavat jäjekindlusetust (milles kirjaniku teate jägi, oli peasü udlaseks
annaabi.ee 
