Leian, et mõlemast stiilist leidub minus jooni. Näiteks konvergentse stiili juures on öeldud, et toetuvad probleemide puhul loogilisele mõtlemisele, samas on ka vähe emostsionaalsed ja sotsiaalsed. Samas akommodatiivse puhul näen endas seda, et peamiseks tõesuse kriteeriumiks peetakse isiklikku kogemust ja aktiivset tegutsemist. Motivatsiooni- ja sotsialisatsiooni teooriat uurides, arvan, et jään sinna kuskile keskele. Nimelt seal on ära toodud süvakihtidesse tungijad ja pinnapealsed õppijad. Nimelt ainetes, mis mulle huvi ei paku, õpin ma pinnapealselt, seega enamus on lihtsalt pähe tuupimine. Ained aga, mis mulle huvi pakuvad, nendes ma tihti süvenen teksti, hiljem analüüsin ja uurin ka mujalt materjalidest. Pinnapealse õppimise juures on halb aga see, et juba varsti on need pähe tuubitud teadmised kadunud ja raske on neid hiljem ka millegagi seostada, kuna asi pole enda jaoks selgeks tehtud
Isiksuseteooriatele (peamiselt C. G. Jungi isiksuseteooriatele) toetuvad stiiliteooriad. Teadmiste loomusest lähtuv stiilisüsteem (J.Royce): Ratsionaalne stiil Empiiriline (kogemusel põhinev) stiil Metafoorne (piltliku, ülekantud tähendusega) stiil Motivatsiooni- ja sotsialisatsiooniteooriatel põhinevad stiilisüsteemid F. Marton: Süvakihtidesse tungijad Pinnapealselt õppijad Õppima õpetamine Kui õppima õppimine on õppija tegevus, siis õppima õpetamine on õpetaja ülesanne. Õpetajal on õppima õpetamisele võimalik läheneda 2 viisil. Õpetaja õpetab täpselt, kuidas teatud aines, teatud teemade ja ülesannete puhul tuleks tegutseda ning laseb seejärel õpilastel praktikas proovida.
annaabi.ee 
