lõpul viidi neid Ameerikasse. Poolkodustatud põhjapõder viibib kogu aasta oma karjamaadel lageda taeva all, saamata inimeselt toitu ja peavarju. Erinevalt teistest koduloomadest puuduvad kodupõhjapõdral tõud. Väliselt ei saa teda ulukpõhjapõdrast peaaegu eristada, ainult värvus on mitmekesisem. Põhjapõdrad asustavad tundrat, metsatundrat ja põhjapoolset taigat; nad elavad nii tasandikel kui ka tundrutel. Taigas eelistavad okaspuuhõrendikke ja suuri rabasid. Mägedes on talvel enamasti metsade hõredamas ülaosas, suvel aga kõrgemal metsata aladel. Taigas ei soorita need loomad pikki rändeid Tundra põhjapõtrade suvised karjamaad paiknevad tavaliselt arktilistes ja sambla-samblikutundrates, kus eelistatakse künklikku maastikku orgude ja järvedega, sest seal kasvab rikkalikumalt rohttaimi. Talveks siirdub suurem osa
Karjade suurenesid liikusid põhjapõdrakasvatajad kaasa põhjapõtrade iga-aastase rändega, samas õppides karjasid juhtima vastavalt oma vajadustele. Rändeluviisiga põhjapõdrakasvatajate juures on eristatud kahte rühma: Rootsi saamide ainult metsavööndis kitsamal maa-alal toimunud rändlemist ja tundrusaamide liikumist pikkadel kitsastel maaribadel leht- või okaspuuvööndis asuvatest talvepaikadest suvepaikadesse, mis asusid kas kõrgetel tundrutel või Jäämere rannikul. Peamiste talve- ja suvepaikade kõrval jäid oluliseks ka kalapüügi ja korilusega (marjade korjamine, söödavate taimede ja kingaheinte varumine) seotud peatuspaigad, mis sageli asusid veekogude lähedal ja kuhu liiguti kevadel ja sügisel. Oma osa elatisest andis jaht ränd- ja metslindudele. Kuni leidus kopraid, saadi koprapüügi tulemusena nii toitu kui väärtuslikke karusnahku ja kõrgelt hinnatud kopranõret, mis 18. sajandil maksis rohkem kui kopranahk
annaabi.ee 
