Peatükkides , mis jutustavad praost Odjast, Peipsi-venelastest ja kraavihallidest on Ekke enam- vähem kõrvaltegelase osas. Taas tõuseb Ekke Moor keskseks figuuriks Lapimaa stseenides. Seal võime näha juba muutunud Ekket , kes on tüdineneud lakkamatust rändamisest ja maailma lõpmatust mitmekesisusest. Esmakordselt näeb Ekket seal elutarga mõtisklejana. Lapimaal imestab Ekke, kui hästi on laplased kohanenud tundrus ainuvõimalike eluviisidega, temani jõuab teadmine, et vähesega elamine, loodusega kooskõlas, oma lähedastega koos elamine on inimese eesmärk- need on need lahtised allikad. Ekke naaseb tagasi ema Neenu Moori ja Eneken Üüve juurde ning avastab puu otsas kukkuva poisikluti, kes on tema oma liha ja veri ning ka nimekaim. Kõik võiks justkui uuesti otsast alata- siin on märgata Gailiti enda usku sellesse, et ajalugu kordub!
Usuti, et Radien acce saadab inimese hinge naisjumaluste kätte, kes kasvatavad emaüsas hingele liha ümber. Peale jumalate oli saamidel suur hulk haldjaid, kes hilisemal ajal esinevad enamasti muinasjuttudes ja muistendites või kellega hirmutati vallatuid lapsi. Varasemate uskumuste järgi oli õhul, maal, igal kohal, ehitisel, salul, mäel, kivil, järvel, jõel või kosel oma haldjas nagu ka igal puul ja metsloomal. Haldjad elutsesid maa all, koja või tare põranda all, metsas, tundrus, vees ja õhus. Haldajate hulka on arvatud ka selliseid tegelasi nagu kummitused, painajad, katkuolend Ruto, lindude kaitsehaldjas, hiiglased, vanapaganataoline staallu, õnnelikku elu elavad ,,maa-alused" jm. Maa-alused (ulda, kufihtar) elavad maa all tagurpidi pööratud maailmas põhjapõtru karjatades üsna samasugust elu kui saamid, olles inimestest väiksemad ja väga rikkad. Mõnikord on neid ja nende suuri põdrakarju võimalik näha või kuulda ka maa peal, tundrutel
annaabi.ee 
