dekoratiivsemateks, kuid säilitasid oma ekspressionistliku pateetilisuse. Nooremad pallaslased olid huvitatud aga ka saksa sõjajärgsest ekspressionismist, ja veelgi enam nn uusajalikkusest, mis ühest küljest on ekspressionismi jätk (värvid ja vormid on rohkem meeleolu väljendajad kui nähtava looduse väljendus), aga ka selle eitus. Sõjajärgselt loobuti minakesksest eneseväljendusest ja ebmäärasest romantilisest tundlemisest ning püüdis kajastada objektiivset tegelikkust. Täpselt, kuivalt ja tihti naturalistlikult kujutati esemete üksikasju. Uusasjalikkuses eristatakse nn versitlikku suunda (George Grosz), mis tahtis olla ühiskonna vastuolude paljastaja ja uusklassitsistlikku suunda (Aleksander Kanoldt), mis rõhutas esemete plastilist vormi ebatavalise, teravdatud, nn. Maagilise valguskäsitlusega. Mõlemat suunda ühendas oma loomingus Otto Dix, kes avaldas palju mõju mitmele noorele eesti kunstnikule
kasulikke ehitusi. Varemed on kenad, aga ainult siis kui on kaetud ronitaimedega. Gooti stiilis ehituste kõrgmood oli 1790-ndatel (Hellström 1997). Humphry Repton (1752-1818) ja "punased raamatud". Repton oli sündinud aristokraat, õppinud kunstnik ja iseõppinud landscape gardener. Veel praegugi maastikuarhitektide iidol. Maalilise suuna esindaja, eeskujudeks Nicolas Poussin ja Claude Lorrain. Oli vaimustuses Burke'i teooriast ilu ja subliimsuse alal, kuid tundlemisest suurt lugu ei pidanud. Oli Browni poolt ja Chambersi vastu. Avas oma praktika 1788. a. Repton töötas välja erilise meetodi parkide kujundamisel ja oma klientide veenmisel. Tegi akvarelle vaadetega: "enne ja pärast". Kõigepealt visandas olemasoleva olukorra ja siis kleepis sinna peale oma kavatsetavad parandused. Pildid ja tema kirjutatud tekstid köideti hiljem raamatuteks - the Red Books (punane nahkköide). Tema töödel oli aga soovituslik iseloom. Mõnikord tehti ta plaanid
annaabi.ee 
