Naisele omasena hõivab armastus Underi jaoks mitte ainult südant, vaid tervet keha ja mõistust ning ollakse üksteisega tihedalt seotud, hingesuguluses: ,,Su suu mu suus, / su hing mu ihus, / su suu mu suus, / me vili küpseb samas vihus. /.../ Kus lõped sa?/ Kus algan ma? / Kes lahutaks küll lained merest? / Su verelibled minu verest?" Naine on oma luuletustes kasutanud ka julgeid, kohati koomilisi vihjeid, millega tõestab, et oma tundemeelse naiselikkuse keskme tabamiseks ei pea alati sügavaid sõnu kasutama. ,,Me sööme ühisest roast, sa kergitad mu patja, sa ajad kärbsed mu toast, sa oled mu seljakatja. Ma murdun su põlve najal, sest muret on üleliia sel ja vist igal ajal,
kaudu kui ka reiside ja suhtlemise läbi. Sünnikoht jäi talle aga elu lõpuni kõige siduvamaks paigaks. Smuul oli inimene, kes tundis ja hindas oma juuri, ning selle tõdemisega on öeldud rohkesti olulist ka tema kui kirjaniku kohta. Muidugi olid käärid unistuste ja tegelikkuse vahel, olid lapse- ja noorukiea plaanitsused ja soovid, mis jäid täitumata või täitusid hoopis teisel kujul. Oli meri kui igapäeva reaalsus ja kui unistuste sinine kaugus, mis lakkamatult toitis tundemeelse rannapoisi kujutlusi. Oli rohkesti koloriitseid laialt maailma näinud meremehi, kelle jutustused, lood ja laulud neid kujutlusi omalt poolt täiendasid ja ergutasid, lisasid ränkade tormide ja mehiste tegude romantikat. Tekkis unistus merekoolist ja meremeheelust, aga see ei olnud ainus. Koolipoisiaastatest peale kirjutas Tooma perepoeg luuletusi ja jutte, ihaldusväärsena tundus ka keskkoolis edasiõppimine. Ning oli ka Tooma, põline talukoht, mis
annaabi.ee 
