ilmast hoolimata. Oma viimastel eluaastatel rändas ta ühest paigast teise, elas sugulaste ja sõprade juures ega jäänud kusagil püsivalt pidama. Haigusperioodidel kujutles Liiv end tsaar Aleksander II ja Lydia Koidula pojaks ning Poola troonipärijaks. Ta suri tiisikusse 1. detsembril 1913. [1] 3. ÜLEVAADE LOOMINGUST 5 Kirjandusse tuli Juhan Liiv vend Jakobi eeskujul romantiliste tundeluuletustega. Peagi märkas kultuuri teisenemist ja hakkas liikuma realismi poole. Ta alustas küll luuletajana, kuid aastail 1888-1894 oli ta eelkõige prosaist. [4] Juhan Liiv andis välja elu jooksul järgmised luuletused, jutustused, teosed ning kogumikke: 1885: esimene luuletus "Maikuu öö" ajalehes Virulane 1887: käsikirjaline luulekogu "Õied ja okkad" ei õnnestunud trükis avaldada 1888: "Päästetud" esimene jutustus ajalehe Sakala lisas
aastal paigutati ta Tartu närvikliinikusse, skisofreeniast ei paranenud. Tegutses veel mõni kord teiste toetustel kultuurielus, viimased aastad elas Kavastu Koosal. Liivi tõekspidamisi mõjustasid rahvusliku liikumise radikaalse suuna seisukohad, vend Jakob ja Väike-Maarja luuleringi liikmed. Tajus olemuslikku konflikti elukauge kirjanduse ja elutegelikkuse arengu vahel, epigoonliku ja kunstimeisterliku vahel. Kirjandusse tuli romantiliste tundeluuletustega, sekkus 1887. aastal kirjanduslikku poleemikasse rahvusliku liikumise aadete ja traditsioonide kaitsjana, märkas esteetilise kutluuri teisenemisprotsessi. 1891 ,,Ühe kirjaniku päevaraamatust" - naeris välja abituid ja elukaugeid epigoonlikke kirjamehi, sõnasõdis Vildega. Alustanud luules, oli ta eelkõige 1888-1894 prosaist, seega eraldab aasta 1894 tema loomingu kirjandusliigiliselt. ,,Olevikus" hakkas realistlikule põhitüübile iseloomulikult käsitlema rahva elu, kujunesid
annaabi.ee 
