autor jätkab ka oma teises, samuti kogumikus ,,Amores" ilmunud armastusluuletuses, kus valu ja vaev veelgi rohkem ning enamgi räigemalt kirjeldatud saavad. ,,Nüüd laske märatseda vaid ja surra ja vandu, saatanlikult irvitada: Oo, idioot, kes usub: armastada võib naine, et ta südameid ei murra." Ilmselt pidas Visnapuu siinkohal järjekordse õnnetu armastuse puhul idioodiks ennast uskudes, et naissugu südameid murda ei suuda. Paraku pidi mees aga teistpidist tõdema ning lõpetas oma tundeavalduse väga julmal toonil, lausudes: ,,Ma vihkan, nean sind, oo, nilbe madu! Oo, surmgi pole väärt siin ilus luua. Oo, kõlbaks ennast vast veel üles puua, et raipeist haiseks jumalate padu." Kolmekümnendate alguses väljendas Marie Under oma luuletuses ,,Puhastus" Visnapuuga sarnaseid tundeid, kuid tegi seda tunduvalt naiselikumalt ja pehmetoonilisemalt ning ei materdanud oma ajutisi kaaslasi ülearu teravate sõnadega, vaid pigem proovis nad heaga unustada
Peagi hakkasid teda mõjutama sümbolism ja futurism. Ta hoolitses värsi kõlalise instrumenteerimise eest. 1917 kuulus „Siuru“ rühmitusse. Debüütkogu 1917 „Amores“, „Jumalaga, Ene!“, „Hõbedased kuljused“ ja „Käoorvik“ sisaldavad mehelikust vaatenurgast loodud armastuslüürikat, mida pingestab Visnapuule olemuslik lüürilise enesetunnetuse sisemine vastuolu. Visnapuu luules on kontrast eleegiliselt hella, imetlev- igatseva, pühalik-harda tundeavalduse ja ülima sensuaalse avameelsuse, vahel frivoolsuseni küündiva meelterõõmude pillerkaare ja sellele järgneva pohmelusliku armutülgastuse vahel. Armutülgastus võib väljenduda küünilistes mõnituslauludes. 1920 luulekogus „Talihari“ ilmneb autori sisemine lõhestatus vahekorras ühiskonna ja kodumaaga. Ta lähtub konkreetsetest seikadest, millega kuulutab humanistlikke ideaale ja taunib vägivalda, mida põhjustavad okupandid. Ta otsib vägivallale lahendust isamaalises tundes
annaabi.ee 
