muidu üsna hästi, aga ühel hetkel jääb veekiht liiga õhukeseks ja siis saab hapnik seal kiiresti otsa. On väga raske hinnata, kui suur osa angerjatest põhjani külmuval alal talvitudes hukkub. Ainsa pidepunkti leiab selles osas kümne aasta tagusest ajast, mil Võrtsjärve jää- ja veeolud olid peaaegu samasugused kui 2006nda aasta suvel. Limnoloogiakeskuse teadlaste hinnangul hulpis tol kevadel Võrtsjärves ligi 20 tonni angerjalaipu, mis oli kolm tonni rohkem, kui oli kogu tunamullune ametlik angerjasaak. Sellised seigad pole kaluritele meeltmööda. Kuigi suurim oht ähvardab praegu just angerjaid, pole teised kalaliigid kaugeltki kaitstud. Mida aeg edasi, seda vähemaks jääb ahtakeses veevahes niigi defitsiitset hapnikku. Kui angerjate hukk mõjutab peamiselt kalurite käekäiku, siis mõne teise liigi suur suremus võib ökosüsteemis isegi laiemat mõju avaldada. Foto 5. Angerja asustamine. J. Kaljuvee foto
16.01.2007 00:01 Ilma tujud sunnivad inimesi rohkem loodusega arvestama Küllap mõtlevad nii mõnedki, kes jälgivad viimaste päevade uudiseid maailmast, et ilm on hukka läinud: Rootsit ja Eestit räsiv torm kannatab välja väikese orkaani nimetuse, Malaisias uputab, USA keskosas seiskab jäätuisk elu tervetes osariikides. Ent jutt, et ilm on hukas nii otseses kui ka kaudses tähenduses on tegelikult sama vana kui inimkond. Kui mõelda viimastele aastatele, meenuvad tunamullune ülitugevate orkaanide hooaeg USAs, 2003. aastal kümneid tuhandeid inimesi tapnud kuumalaine Euroopas ning meie enda jaanuaritorm ja heitlikud talvekuud, mis toovad kord krõbedat pakast, siis jälle lumevabu nädalaid. Kõik need sündmused on toonud ohtralt tähelepanu inimese põhjustatud kliimamuutustele ja teadvustanud vajadust piirata kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist, mis üleilmset soojenemist põhjustab. Kõiki looduskatastroofe kliima soojenemise kaela ajada on muidugi absurdne
annaabi.ee 
