aastal, ning see roll tõi Garbole hulgaliselt traagiliste kangelannade rolle. 1926. aasta augustis tutvustas finantsiliselt põdur Warner Bros esimest sünkroniseeritud programmi, kasutades Vitaphone süsteemi kettale salvestatud heliga. Warneri peamine eesmärk oli pakkuda alternatiivi elava muusika esitusele, filmiorkestritele ja lava-showdele. Seetõttu polnudki esimene heliga mängufilm ,,Don Juan" (1926) dialoogil põhinev. Tummfilmile kõlas saateks plaatidele salvestatud muusika, mis säästis kinoomanikki orkestri palkamise kuludest. Läbimurre tuli 1927. aasta oktoobris, kui Warner bros tõi välja esimese heliga mängufilmi ,,Dzässilaulja", seekord sünkroonheliga nii muusika kui dialoogi osas. 1928. aasta mais kui helitehnikat oli põhjalikult uuritud, otsustasid peaaegu kõik stuudiod hakata kasutama Western Electricu heli filmile salvestamise protsessi. 1929. aastaks olid tuhanded
muusikaks (ingl ,,source music"), kuna see kõlab ekraanil olevast allikast, mida on võimalik näha ja sellesse ka sekkuda, näiteks raadiost tulev heli vaiksemaks keerata. (Wikipedia 2003 s.v. film score) 1.1. Filmimuusika ajalugu Filmimuusika sai alguse vajadusest summutada filmiprojektorite poolt tekitatav müra, mis häiris vaatajaid, kuna sellel ajal ei eraldanud projektorit ja auditooriumi helikindel sein. Filmimuusikat mängiti esimest korda taustaks 1890. aastate algul tummfilmile, kus muusikaline saatja mängis jooksvalt filmile taustamuusikat. Selleks kasutati enamasti pianisti või organisti abi. Algselt oli muusiku valik, millist muusikat ta mängib või improviseerib, kuid üsna pea hakkasid filmitegijad seda ise täpsustama ja lasid selle vahel ka spetsiaalselt luua. ( Paterson 1999) Sajandi vahetusel hakkas muusika filmis aina suuremat rolli omama. Filmitootjad hakkasid väljastama juhiseid selle kohta, millist muusikat konkreetsele stseenile mängida
annaabi.ee 
