1861 (Konföderatsioon) Shiloh 1861 (Konföderatsioon) Seitsme päeva lahing 25.06-01.07 1861 (Konföderatsioon) Teine Bull Run 28.-30.08 1862 (Konföderatsioon) Antientam Creek 17.09 1862 (Unioon) Chancellonsville 27.04.1863 (Konföderatsioon) Gettysburg01.-03.07 1863 (Unioon) Chattanooganov 1863 (Unioon) Wildemess1864 (Konföderatsioon) Appomatox 09.04.1865 (Unioon) Ameekika ühendriikide kodusõja lahing Kodusõja tagajärjed Kodusõda lõppes Põhja-Ameerika võiduga. Võitu tumendas president Abraham Lincolni tapmine 14. aprillil 1865.aastal Washingtonis Fordi teatris. 1865. aasta lõpul kaotati orjus Ameerika Ühendriikide territooriumil. Lõunariikide ohvitseridelt ei võetud ära relvi, kuid nad pidid andma sõna, et nad ei võitle enam Uniooni vastu. Põhjariigid kaotasid langenutena ja haavadesse surnutena umbes 360 000 meest, lõunariigid 258 000. Ameerika kodusõjas võeti kasutusele soomuslaevad, meremiilid ja torpeedod. Tegemist oli esimese moodsa sõjaga.
laterdamiseks ja madalamatest asjadest rääkimiseks. Ühel päeval mängis Jehuda Uus-Prahas slaavi poistega , kui tal hakkas üks naine tänaval järele jooksma, hüüdes kogu aeg Jan! Jan, mu poeg! Teised ütlesid Jehudale, et too naine on peast põrunud ja otsib oma poega, kui tal haigusjoog peale tuleb. Sellest päevast Jehuda enam Uus- Prahasse eriti ei tikkunud. Lähenes Jehuda 13nes sünnipäev, mil ta saab täieõiguslikuks kogudese liikmeks. Seda aga tumendas asjaolu, et kasuema Rebekka jäi haigeks ja suri. Peale seda tundis Jehuda end kui võõrana Esra majas. Peale naise surma oli Rabi jäänud väga nukraks ja istunud koguaeg ühe raamatu taga, mida ta teiste eest peitis. Üks kord aga oli ta välja läinud ja unustanud raamatu ära peita. Jehuda kasutas võimalust ja tõttas uurima seda. Ta otsis sealt midagi enneolematut, aga ta ei saanud väga aru, mis seal kirjas oli. Kahjuks ei jõudnud ta kaugele, kui kasuisa tuli tagasi ja avastas Jehuda
Gabriel võttis neiu nagu väeti lapse kätele ja jooksis trepist alla, aiast läbi raydse jalgvärava poole, mille teised põgenejad juba lukust lahti olid murdnud. Hädavaevalt pääses ta oma õrna koormaga põgenejate trüginast läbi ja lagedale väljale, kus mustad varjud üksikult ja salgakaupa liikusid. «Pange mind nüüd maha,» palus Agnes sosistades. Gabriel kuulas, kuigi kahetsedes, sõna ja nad tõttasid nüüd käsikäes üle lagendiku sinnapoole, kus metsaserv tumendas. Juba paarikümne sammu pärast kukkus Agnes valusasti oiates põlvili. «Mis viga?» küsis Gabriel. «Ma lõin jala vastu kivi,» oigas Agnes. «Teie olete palja jalu, preili Agnes?» «Mitte üksi palja jalu, vaid ka . . . » Kaugemale ei suutnud Agnes rääkida, häbi lämmatas ta hääle. Ta väetike oli ju -- voodist pidanud põgenema. Ilma aega ja sõnu raiskamata kiskus Gabriel oma pika ülikuue seljast,
annaabi.ee 
