kui tulevane riigi tuumik oma ebastabiilsusperioodi lõppedes kujuneb. Iseseisvuse taastamise 12. aastapäeva künnisel on parimaks tõendiks nii vabaduse viljakast mõjust kui ka vabadusega kaasnevatest uutest riskidest end avatud maailmas koduselt tundev põlvkond. Selle uue maailma tundmatute riskide eest ei saa noori kaitsta ei riik ega vanemad. Nendega aitab toime tulla noorte endi hariduspüüd, elujulgus ja optimism, mis on vabaduses kasvanud põlvkonna olulisim tulevikuressurss. Praeguseid ühiskondlikke vigu on võimalik parandada vaid läbi uute, vigadest hoiduvate ja häid traditsioone säilitavate põlvkondade juurdekasvule.
Need erinevused peegeldavad enamasti moraalseid, ajaloolisi ja sotsiaalse õigluse arengu eripärasid riigis. Suur osa sotsiaalpoliitikast on seotud perekondade ja pereeluga. Lapsed ja nende perekonnad on sageli keskseks teemaks kaasaja poliitilistes ja poliitikalaadsetes aruteludes paljudes Lääne heaoluühiskondades. Öeldakse, et heaolu ei ole üksnes ühiskonna moraalse väärtuse näitaja, lapsed on ka inimkapita, tähtsaim ühiskonna tulevikuressurss (Bradshaw 1997, Ringen 1997). Iga samm riigi sotsiaalpoliitikas mõjutab oluliselt perekondi ja pereelu. Laste- ja perepoliitika mõistel ei ole ühest määratlust. Võib arvata, et laste- ja perepoliitika on osa üldisest perepoliitikast. Laste ja perepoliitika hõlmab riigi tegevusi, mis aitavad kaasa laste ja lastega perede heaolu arenemisele. Otseses perepoliitikas on poliitika eesmärgiks ja objektiks pered (peretoetused, laste päevahoid,
annaabi.ee 
