mahti süvenemiseks. Siiski ei suuda see lämmatada isiku sisemaid kalduvusi, püüdeid... Praegu ei vaja ma muud, kui usku endasse." Tuglase vastuse sisu ei ole teada, kuid 1924. aasta 16. oktoobril kirjutab Talvik uue kirja juba Pärnust: "Käesoleval oktoobril saab aasta täis, kus terveni olen andunud luuletamisele, nimelt kalduvusele ohvriks tunnen pea kõik oma eraelulised huvid. Ja saan seda rõõmuga tegema ka tulevikun." Talviku halastamatus kõige konventsionaalse, piiratu ja triviaalse vastu oli ehk pisut ülepakutud. Ometi pädeb see suurepäraselt ka praeguse Eesti kohta. Heiti Talvik väljendas luules peaaegu sama, mida José Ortega y Gasset esseistlikus zanris. Mõlemaid ühendab mure pööbli võimutsemise pärast. Oleks ühekülgne pidada Heiti Talvikut eesti Baudelaire'iks. Kindlasti ta oli muuhulgas ka seda, kuid siiski paljude teiste rollide kõrval
,,Mullatöölise elu ei anna mahti süvenemiseks. Siiski ei suuda see lämmatada isiku sisemaid kalduvusi, püüdeid.. Praegu ei vaja ma muud, kui usku endasse." Tuglase vastuse sisu ei ole teada, kuid 1924. aasta 16. oktoobril kirjutab Talvik uue kirja, seekord juba Pärnust: ,,Käesoleval oktoobril saab aasta täis, kus terveni olen andunud luuletamisele, nimelt kalduvusele ohvriks tuvven pea kõik oma eraelulised huvid. Ja saan seda rõõmuga tegema ka tulevikun." Sellest varasest loomepuhangust on säilinud kaks suurekaustalist vihikut esimeses kaks peatükki poeemist ,,Ilmutus", luuletused ,,Leil", ,,Hilissygis" I ja II, ,,Hälbimus", ,,Sygiseleegia" ja väike sari epigramme koolivendade kohta. Talviku eluajal ei jõudnud neist midagi trükki. Teises vihikus on kuus luuletust, mis on kirjutatud 1924. aasta maist juulini. Kaks neist ,,Eel äikest" ja ,,Melankoolia" ilmusid 1925. aastal ajakirjas ,,Looming"
mahti süvenemiseks. Siiski ei suuda see lämmatada isiku sisemaid kalduvusi, püüdeid... Praegu ei vaja ma muud, kui usku endasse." Tuglase vastuse sisu ei ole teada, kuid 1924. aasta 16. oktoobril kirjutab Talvik uue kirja juba Pärnust: "Käesoleval oktoobril saab aasta täis, kus terveni olen andunud luuletamisele, nimelt kalduvusele ohvriks tuvven pea kõik oma eraelulised huvid. Ja saan seda rõõmuga tegema ka tulevikun." Sellest varasest loomepuhangust on säilinud kaks suurekaustalist vihikut esimeses kaks peatükki poeemist "Ilmutus", luuletused "Leil", "Hilissygis" I ja II, "Hälbimus", "Sygiseleegia" ja väike sari epigramme koolivendade kohta. Trükki ei jõudnud neist midagi, seda vähemalt Talviku eluajal ("Sygiseleegia, Hälbimus", Hilissygis" II on ilmunud Karl Muru koostatud valimikus 1988). Teises vihikus on kuus luuletust, mis kirjutatud 1924. aasta maist juulini
annaabi.ee 
