Tuletatakse lugejale meelde, mida hindama hakatakse. Üldlevinud infole ei viidata eriti põhjalikult. Olukorra määratlemine on alati juhtkirja alguses, võib sisaldada taustakirjeldust. Tausta andmisel võib olla õpetlik funktsioon: õpetatakse ja selgitatakse, spekuleeritakse, hinnatakse või ennustatakse, mis võib juhtuma hakata pärast selliseid sündmusi või otsuseid. Meediatekstide ajastruktuurile on omane tulevikulisus. Mõnedes tekstides organiseerub tekst lineaarselt: algul räägitakse minevikusündmustest, jätkatakse olevikuseisukorraga ning viimaks seletatakse tuleviku võimalusi. Ajalised sündmused ei pruugi olla nii selges struktuurid, vaid sulatatakse kokku mineviku- ja tulevikusündmused. Tulevikku suhtumist saab väljendada paljude keeleliste vahenditega. Viide tulevikule on vältimatuse eeldus. Tekstivälise tegelikkuse ja ideoloogia seos põhineb loomulikustamisel – asjad esitatakse
Sellele rahvuslikule kultuurile ei saa olla suunanäitajaks kompass, mis näitab kahes suunas tulevikku ja minevikku. Siin osutatakse ikka samale probleemile, et eestlane ei vaata nii palju tulevikku, kuivõrd ta kannatab mineviku pärast. Küsimus on selles, et ega me ei saa minevikku ära kaotada, kuid see minevik tuleks teha üheks osaks olevikust ja tulevikust. Seesama rahvaluule sõnum ei jääks minevikku, vaid saaks kuidagi tulevikku suunatud. Et tulevikulisus poleks mitte üksnes ulmeline või tehnoloogiline, vaid et see sisaldaks endas seda pärandit. Siin antud autorite loetelu võiks pidada väikseks eesti kirjanduslooks, sest siin nimetatud autorid pärinevad mitme kultuuri piirialadelt. Terviku ideoloogiale eelistatakse siin postkoloniaalset lähenemisviisi nopitakse rahvustervikust välja mingid erinevused ja osutatakse sellele, et eesti on erinevate rahvuste, mõjude, identiteetide ristumispunkt. Klassikalises
annaabi.ee 
