keelte asemel koolis seisab kodumaa, tema loodus, rahvas ja majanduslik elu, siis veel teised kultuurmaad ja rahvad. Mitte minevik, vaid olevik peab kasvatussüsteemi keskpunktis olema ja lapsi tuleb kasvatada mitte kaugete esivanemate seltskonnas, vaid meie oma elu nähtuste keskel. Minevik on ainult niivõrd tähtis, kui seda tarvis on olevikust arusaamiseks ja lähema tuleviku ette ära nägemiseks. Kasvatuse ja hariduse ülesandeks on kultuuriväärtusi tulevaile põlvile edasi anda, neid kultuuriliste varanduste pärijateks teha. Käisi arvates lapsi tuleb õpetada mitte nii palju tõsiasju teadma, kui neid otsima ja leidma, õpilane selle juures ei jää pealtvaatajaks ja kuulajaks, vaid peab ise tegelikult, aktiivselt otsima teadmisi, uuesti üles leidma osalt tõsiasju, mis teadus kokku kogus omal pikal arenemisteel. Koolitöö edendaks siis kõige rohkem vaatlemist, katsumist, üldistamist,
siis mõned linnadeks sõna praeguses mõttes arenesid. Võõraste käsutada ja kasutada jäid viimaks eestlaste terve tööjõud ja nende kogemused siin maal. Rahvas ise aga pidi uuesti maast madalast arenemiskäiku algama raskeimates tingimustes. Sealjuures jäi temale alale vaid kustumata õigus iseenese peale, kustumata õigus oma kodumaa peale, kustumata õigus selle peale, et kõik see, mis sel teel eelseisval ajal püsivat ning kultuu- rilist kodumaal peaks tehtama, peab kord rahva tulevaile põlvedele osaks ning omaks saama, kui need seni suudavad püsida ja õiglaselt sinna püüavad, et aeg seks täis saaks. Selles arenemisseaduses peituvas õiguses ja väljavaates on midagi lepitavat. Selle õiguse ja väljavaate teostus on eesti rahvale nüüd viimaks saabunud. Tema visadus on tuleproovi läbi teinud. Kõige pealt oma visaduse tõttu on rahvas suutnud püsima jääda. Senise visadusega tuleb nüüd vabaneda hingenõrkusest ja hingemudast, mis pärit tumedast
annaabi.ee 
