(tuletusprefiksiteks) ja järelliideteks (tuletussufiksi- Tuletustüvi Liide keelekasutuses väga pikki sõnu välditakse. Vastavalt sellele, mil- lises vahekorras on omavahel liitsõna moodustusosade tähen- teks). Eesti keel, nagu ka teised soome-ugri keeled, vara + ndus kasutab enamasti tuletussufikseid; üksikud olemas- võsa + stik dused ja mis määrab liitsõna terviktähendust, eristatakse kahte koond + is tüüpi liitsõnu. olevad prefiksid väljendavad eitust ja on enamasti 1
23. Paronüümia. Paronüümid e sarnassõnad sõnad, mis sarnanevad nii häälikkuju (kirjapildi) kui ka tähenduse poolest. Need on derivatsiooni kaasnähtuseks. Kuna derivatsioon on eesti keeles üks produktiivsemaid sõnaloomevõimalusi, on eesti keel paronüümirikas keel. Paronüümid moodustavad paronüümipesi häälikuliselt ja tähenduselt sarnaste sõnade kogumeid. Paronüümia teke: samale tüvele lisatakse erinevaid tuletussufikseid, nii et moodustub paronüümipesa, s.t sama tüve juurde kuhjub tuletisi. Nt lahk: lahklane 'lahkuhoidja, -lööja, lõhestaja', lahklus `lahkulöömine, lõhestus', lahkmik `lahknemiskoht, lahkmekoht', lahknemine 'hargnemine; lahkulöömine', lahknev 'hargnev; lahkuminev', lahknevus 'hargnevus; lahkuminek'. Tähendussarnasus lähtub sama tüve kasutamisest. Kui ka sufiksi tähendus on sarnane, süveneb paronüümia (nt tegijaliited -lane, -ja, -ur); kohaliited -stik, -stu:
annaabi.ee 
