implikatsiooniga A → B (vt lausearvutuse teisendusreeglite tabelit). Teisendusreeglit saab vaadelda kui kehtivat arutlust, millel on üks eeldus ja üks lõppjäreldus, kusjuures reegel töötab mõlemas suunas: lõppjärelduse võib valida uueks eelduseks ning tulemiks on sel puhul eelmise arutluse eeldus. See tähendab, et tuletussamme võib läbi viia ka teisendusreeglite põhjal ehk teisendusreegleid saab kasutada ka tuletusreeglitena. Tuletussüsteemid ei pea olema loogikalise sisuga, loogika algkursusel käsitletakse üksnes loogilisi tuletussüsteeme. Lähtudes erinevatest loogikaharudest (ja kontekstidest), saab luua erinevaid tuletussüsteeme. Tuletusreeglid on loogikas nii põhjapaneva tähtsusega, et nende põhjendamine on samas ka loogika enda põhjendamine. Tuletussüsteemi reeglite põhjal saab öelda, kas mingi tuletussamm on kehtiv arutlus või pole kehtiv arutlus, lühemalt öeldes: kas see
implikatsiooniga A B (vt lausearvutuse teisendusreeglite tabelit). Teisendusreeglit saab vaadelda kui kehtivat arutlust, millel on üks eeldus ja üks lõppjäreldus, kusjuures reegel töötab mõlemas suunas: lõppjärelduse võib valida uueks eelduseks ning tulemiks on sel puhul eelmise arutluse eeldus. See tähendab, et tuletussamme võib läbi viia ka teisendusreeglite põhjal ehk teisendusreegleid saab kasutada ka tuletusreeglitena. Tuletussüsteemid ei pea olema loogikalise sisuga, loogika algkursusel käsitletakse üksnes loogilisi tuletussüsteeme. Lähtudes erinevatest loogikaharudest (ja kontekstidest), saab luua erinevaid tuletussüsteeme. Tuletusreeglid on loogikas nii põhjapaneva tähtsusega, et nende põhjendamine on samas ka loogika enda põhjendamine. Tuletussüsteemi reeglite põhjal saab öelda, kas mingi tuletussamm on kehtiv arutlus või pole kehtiv arutlus, lühemalt öeldes: kas see
annaabi.ee 
