morf- kõne või kirja vähim võimalik üksus, millel on iseseisev tähendus või mis väljendab muude üksuste vahelisi suhteid. morfeem- morfoloogilise süsteemi põhiüksus. Seda võib defineerida kui vähimat keeleüksust, millel on iseseisev tähendus või grammatiline funktsioon. morfofoneem- sümbol, mis märgib, et selles kohas toimub foneemide vahetus morfoloogia e. vormiõpetus. Käsitleb üha sõna pikkusi üksusi. Siia kuuluvad nii muutmis- kui ka tuletusmorfoloogia. Muutmismorfoloogia, nagu nimigi ütleb, uurib ja kirjeldab sõnade muutevormide moodustamist ja nende vormide funktsioone. Tuletusmorfoloogia selgitab, kuidas keeles juba olemas olevatest elementidest saab erisuguste morfoloogiliste operatsioonide abil moodustada uusi sõnu. morfonoloogiline vaheldus- morfoloogilistel põhjustel foneemide vaheldumine morfotaktika- määrab morfeemide omavahelist järjestust
Fonotaktika raames on lisaks seostamisreeglitele võimalik uurida ka esinemissagedusi ehk seda, kui palju mingit üksust kasutatakse mis ümbruses. Lisaks üksiksegmentide kasutussagedusele võib uurida ka eri häälikujärjendite esinemistihedust. Uurida võib ka häälikujärjendite järgnevustõenäosust. 14. Morfoloogia uurimisobjekt. Morfoloogia ehk vormiõpetus käsitleb ühe sõna pikkusi üksusi. Siia kuuluvad nii muutmis- kui ka tuletusmorfoloogia. Muutmismorfoloogia uurib ja kirjeldab sõnade muutevormide moodustamist ja nende vormide funktsioone. Tuletusmorfoloogia selgitab, kuidas keeles juba olemas olevatest elementidest saab erisuguste morfoloogiliste operastsioonide abil moodustada uusi sõnu. 15. Morfeemide liigitamine (seotud morfeem, vaba morfeem, afiks, prefiks, sufiks, infiks). Morfeemid võib jagada kahte pearühma:semantilisteks (jagamatud tähendustervikud,
annaabi.ee 
