eetika, sekundaarsete kvaliteetide käsitlused). Tõde "kellegi jaoks": ajalooline. Kultuuri, sotsiaalne, keeleline, psühholoogiline taust või meeleorganite ehitus. Metodoloogiliselt üritab vältida skeptitsismi, siduda tulemused kindlalt otsustusviisidega. Probleem: saavutada enamat kui triviaalne tõdemus, et eri olukordades inimesed otsustavad erinevalt, ja mitte jõuda tulemuseni, et vasturääkivad mõtted võiksid olla korraga tõesed. Hume'i seaduse (olevast olemapidava tuletatavuse loogilisest võimatusest) kehtivus on vaieldav. Üks filosoof, K. Popper, on hoopis traagilisemaks pidanud oleva ja olemapidava segiajamist ehk küsimust nende eristatavusest ja eristamise nõudest. Selle segiajamise traagiliseks tagajärjeks on Popperi arvates relativism tõe (ja võimalik et ka õigluse) küsimuses. Relativismi näiteks on see, kui vaidlusest, milles mõlemad pooled jäävad endale kindlaks, tehakse järeldus, et "mõlemal poolel võib olla võrdsel määral õigus"
Tegemist on aprioorse kaasatoomisega: P implitseerib Q siis, kui (P ⊃ Q) on aprioorne. Teadmise argumendi järgi ei saa P teadmisest tuletada Q-d. Modaalse argumendi järgi saab kujutleda P-d ilma Q-ta. Seletuse argument väidab, et Q tuletamine P-st eeldab teadvuse funktsionaalset analüüsi, mis pole teostatav. Seejärel järeldatakse episteemilisest lõhest ontoloogiline lõhe. Modaalne argument järeldab kujuteldavusest metafüüsilise võimalikkuse. Teadmise argument järeldab tuletatavuse võimatusest faktide erinevuse. Seletuse argument järeldab füüsikalise seletuse luhtumisest teadvuse mittefüüsikalisuse. Episteemilise kaasatoomise luhtumisest järeldatakse ontoloogilise kaasatoomise luhtumine. Ontoloogiline kaasatoomine on paratamatu tingimine [necessitation]: P tingib paratamatult Q siis, kui (P ⊃ Q) on metafüüsiliselt paratamatu. On metafüüsiliselt võimatu, et P kehtib ja Q ei kehti. Episteemilised argumendid
annaabi.ee 
