Loodud on esimene Eesti Vabariik. Alles on talud, peremehed, sulased, aiaste talu peremeheks on nüüd vendadest noorim Taavet. Ümberkaudsed peremehed peavad teda natuke kerglaseks, sest ta elab ajakat seltsielu, mängib pasunat ja talle meeldib pidustustel osaleda. Naiseks on ta kosinud endise karjatüdruku Roosi. Neil on üks poeg Edgar. Roosi on väga agar ja nõudlik perenaine, Taaveti elu aga varjutab ühele võlakirjale antud allkiri, mille järgi peaks tuldama talu vara arestima. Taavet on pidevalt sõjajalal naabertaluniku Pauliga. Paul on tugev ja tahab oma jõudu ning rikkust alati välja näidata, Taavet on jälle kavalam. Sel päeval tuleb taas vana Lusiksepp oma aurukatlaga. Tema abilisteks on seekord vana vallakasaka poeg, Eedi Eesnek. Eedi ei ole südamega tööjuures. Talle ei meeldi olla peremeeste käsualune, ta unistab elust kus kõik on võrdsed.
silmadega olid 170 nad ka ligidalt nähes enam varjude kui elusate inimeste nägu. «Kas munk on siin?» küsis sepp. Keegi ei olnud munka näinud., «Munk, ae, munk!» hüüdis sepp. «Siin ma olen.» kõmises maa-alune hääl. Talupojad kohkusid; sepp isegi lõi salamahti risti ette. Pool-lagunenud võlvialuse hakatuses leekis korraga tulelont üles, mille punased kured munga kõrget kuju valgustasid. Munk näitas käega, et tema järele pidi tuldama. Tükk aega käidi maa all. Paiguti oli vaja käpuli heita ja üle kivilasude roomata. Viimaks lõppes võlvialune laia ja kõrgesse ruumi, mis inimeste pealuude ja kontidega täis külvatud oli. Õhk oli soe ja sumbunud; leekiv tulelont täitis seda pikkamisi kibeda suitsuga. Munk pistis tulelondi müüripraosse; siis laskis ta kõiki koosolijaid hirmsa vandega vanduda, et nad iialgi kellelegi üht sõna ei lausuks sellest, mis siin pidi räägitama ja tehtama.
Kõige viletsam asi on mõistmatu inimestekari. Sõjavägi on niisugune kari; ei võidelda loomupärasest julgusest, vaid julgusest, mida tekitab oma arvu teadmine, ohvitseride käsk. Inimestekari ilma juhtiva meheta on enam kui haletsusväärne. Mis nüüd puutub teisse, siis pole teil muud teha kui sabad sorgu tõmmata, koju minna ja urgu pugeda. Kui tõesti peaks keegi poodama, siis tehakse see pimedas, Lõuna kommete kohaselt. Ja kui peaks tuldama, siis näokatetega, -- mõne mehe eestvõttel. Minge nüüd -- ja võtke oma poolik mees kaasa.» Ta heitis püssi vasemale käsivarrele ja tõmbas kuke vinna, seda öeldes. Inimestesumm voolas äkki tagasi, pudenes siis laiali ja pani liduma mitmele poole. Buck Harkness sibas teiste järele; nägi teine õige hale välja. Ma oleksin võinud paigale jääda, kui oleksin tahtnud, aga ma ei tahtnud. Läksin tsirkuse juurde ja luusisin tagaseina läheduses, kuni valvur möödus; siis lipsasin
annaabi.ee 
