Kogu selle loo peale saavad jumalad üpris pahaseks ja otsustavad, et kumbki, Gilgames või Enkidu, peab surema nende koletute tegude ja puude raiumise eest. Pärast pikka arutelu otsustavad peajumalad Anu, Ellil ja Samas, et Gilgames ei tohi surra ja saadavad Enkidule suure haiguse kaela. Enkidu vaevleb haiguse käes tervelt 12 päeva. 13. päeval Enkidu sureb. Gilgames oli murtud ja kaebles Enkidu aseme kõrval, rääkis talle jutte ja ülistas teda. Enkidu süda ei tuksunud enam. Gilgames nuttis ja mõtles elu üle järele. Ta ei mõistnud elu ja surma ja otsustas rännata Utnapisti juurde, kes oli üle elanud veeuputuse ja saanud seega surematuks. Teekond Utnapisti juurde oli raske ja keeruline, tema teel oli palju takistusi. Ta küsis teed inimskorpionilt, kes ütles talle, et ta peab minema mööda Masu mägedest. Gilgames astus koopasuust sisse ja hakkas ringi uitama mäealustes käikudes. Ta oli hirmul, kuid ta sai sealt välja
mis on hakanud laiali pudenema, sest teda tugevdav tsement oli aja jooksul välja tuuldunud ja muutunud lenduvaks. Kuni sa seda kunstuteost ei puuduta, võib veel tunduda, et see on endiselt 63 elav. Ent kui ta saab kas või ainult väikseimagi tõuke, laguneb kogu mosaiik tuhandeteks väikesteks osakesteks. Küsimus on vaid selles, kust nimelt tuleb see tõuge. Minu süda pole kunagi tuksunud Austria monarhia kasuks, vaid on alati löönud Saksa impeeriumi eest. Vaat´, miks võis Austria-Ungari riigi langus minu silmis olla vaid alguseks saksa rahvuse vabanemisele. Seda kõike silmas pidades kasvas minus üha enam võitmatu püüe - ära sõita lõpuks sinna, kuhu alates minu varasest noorusest ahvatlesid mind salajased unistused ja salajane armastus. Ma lootsin, et saan Saksamaal arhitektiks, teenin endale mingil määral välja nime ja hakkan ausalt
annaabi.ee 
