Peategelaseks on Vanja, kes koos õetütre Sonjaga rabelevad, et luua mugavat elu ühele professor. Peagi aga mõistavad, et tegu on tühise, andetu inimesega. Tekib sisemine mäss: V ja S tahavad oma elukorraldust muuta, kuid samas elavad samamoodi edasi. Onu Vanja 43, otsekohene, mossitas koguaeg, ei püüelnud eesmärkide poole, tundus, et oli elu maha maganud, enam ei saa midagi muuta. Sonja inetu, heasüdamlik, abivalmis, heasüdamlik, naiivne, noor. Serebjakov tujutseja, peremehetsev, temal alati õigus, ei austanud, et S ja V tahtsid ta elu paremaks teha, Raskolnikovi teooria tundis end teistest tähtsamana, üleolev, hõõrus nina alla, et teistele koormaks, Sonja isa. Inimene ei võitle oma ideaalide eest. Ei proovinud elu paremaks muuta, leppis sellega. Olesklesid mõisas, mõtetelt hallid. Ideaale pole, leppisid oma olukorraga. Tuleb edasi unistada ja edasi püüelda. Kas ilu või mõistus
Tekib sisemine mäss. Tahavad oma elukorraldust muuta, kuid elu kulgeb ikka samaviisi edasi. Välist sündmustikku on üsna vähe. Vanja otsekohene; ta ütles välja, mida mõtles. Tahtis olla tähelepanu keskel. Ei püüelnud eesmärkide poole. Tundus, et oli oma elu maha maganud ('40-ndates eluaastates mees). Sonja ta oli inetu, ei saanud omale meest. Kõik muu oli tal olemas ta oli abivalmis, heasüdamlik. Serebrjakov tujutseja, tundis end peremehena. Teised pidid tema tahtmist tegema. Ta ei hinnanud teiste pingutusi, tundis end teistest tähtsamana. Ta oli Sonja isa. Ideestik: 1. Inimene ei võitle oma ideaalide eest. 2. Ideaale pole olemas. Inimesed peaksid püüdlema, mitte piirduma lootmisega ,,Kolm õde" ,,Asjatult närbuva inimliku elu nukker lugu." (Tsehhov). Tegevus toimub väikeses provintsilinnas, kus elab kolm õde: Irina, Olga, Masa. Linna prototüübiks on tema enda kodulinn
annaabi.ee 
