aastal testamendi kohaselt. Ka kirjutas ta luigelaulu ,,The Ballad of Reading Gaol" · Kahes viimases teoses on ta rääkinud kõige ilusamalt, südamlikumalt ja läbitungivamat inimeste kannatusest, murest ja kurbusest ning tundund kaasa viletsale ja vaesele. · Oma naisega ta kokku ei saanudki, sest ta suri aasta pärast vangist vabamemist ning Wilde ei suutunud sõbarst Douglasest eemale hoida, kes endiselt rõhus temale oma tujukusega. Markii katkestas nende suhted, sulgedes lordi pangaarve. · Pariisi naastes murrab ta oma sõna tulla tagasi vaid koos näidendiga. Selle asemel kõnnib ta tumedaimates kihtides ja tema nägu pondub taas. · 1898. Aastal üritab Wilde mülkast päästa sõber Frank Harris, viies ta endaga Itaaliasse, kuid ta jookse hoopis ühe noormehe järele Sveitsi. · 1899. Suve lõpul on Wilde Pariisis, kus ta elab ühes hotellis, mille peremees
pühkmekasti visatud saiast, mille uudishimulik kojaeit sealt välja õngitseb, saia ära sööb, niisamasuguse paki rukkileivaga kasti asemele viskab, kus see kuhjumisketistiku seaduste järgi saab tähtsaks teguriks veel kord - kasti pühkmeist tühjendamise puhul, andes ainet pikkadeks arutlusteks ja kõneveeretamisteks; isegi selle sündmustiku interpretatsiooni sigineb aga juba rohkesti mõtlikke, nukraid jooni. Tragikoomilise tujukusega tuiskab teose nimetatud osas ümber Indreku naine Karin; kuid selles tuisklemiseski pole enam õiget komismi, olukordadel, mis karaktrit peavad selgitama, enam iseseisvaid koomilisi väärtusi. Esikohal on ja sinna jääbki satiiriline, aforistlik mõtetemäng. Kujukoomikat kohtame Tammsaarel veelgi harvemini. Naljakat mõju väliskujuga on taoteldud vahest ,,Tõe ja õiguse" II-s osas eeskätt Mauruse enda, mõnede õpetajate, nagu
annaabi.ee 
