Must kass Ma panen kirja selle loo , mis mind pevad ja d veavnud on. Lapsest peale olen ma silmapaistnud rahuliku ja sbraliku iseloomu prast. Eriti meeldisid mulle loomad ning vanemad on mind nendega ra hellitanud. Ma tegelesingi philise aja loomadega. Ma abiellusin vara ja nnelikult. Meil oli palju loomi ja nendest lemmik oli mulle must ja suur kass. Ainult mina toidsin teda ja ta oli minusse kiindunud. Ajapikku muutusin pev-pevalt tujukamaks ja ma ei valinud enam snu oma naisega rkides, kitusin loomadega ebaviisakamalt, ainult must kass Pluto pses sellest. Ajapikku mu haigus svenes sest millist haigust saakski Alkoholiga vrrelda. Ning plutogi sai vahest tunda mu pahura tuju tagajrgi. hel htul haarasin kassist kinni , aga ta kriimustas mind ja raevunult likasin talt sulenoaga silma peast vlja. Ma ei tundnud ennast enam ra ja kasski aegamisi toibus. Nd li minus vlja pikpisuse vaim
Pluto – nii oli kassi nimi – oli mu eriline lemmik ja mänguseltsiline. Mina üksi söötsin teda ja ta saatis mind, kuhu iganes ma majas ka ei läinud. Suure vaevaga suutsin takistada, et ta isegi tänavale mulle ei järgnenud. Sel kujul kestis me sõprus mitu aastat, mille jooksul mu üldine meelelaad ja iseloom olid – Paharet Joomahimu mahitusel – (mul on häbi tunnistada) radikaalselt halvenenud. Muutusin päev-päevalt tujukamaks, kergemini ärrituvaks, hoolimatumaks teiste tunnete suhtes. Naisega rääkides ei valinud ma enam sõnu. Lõpuks kasutasin ta kallal koguni vägivalda. Mu lemmikud muidugi said tunda mu iseloomu muutust. Ma ei jätnud neid mitte üksnes hooletusse, vaid olin nende vastu koguni julm. Plutost ma siiski nii palju hoolisin, et hoidusin teda halvasti kohtlemast, nagu ma ilma igasuguse südamepiinata kohtlesin halvasti küülikuid, ahvi või koguni
annaabi.ee 
