allaheitlikust. Teda oli eluaeg keegi kamandanud ja nii võttis ta omaks ka ahv Huhuu käskudele allumise Minu meelest sümboliseeris Popi kergesti alluvat inimest, kes ei suuda enda sõna maksma panna ning selle asemel, et kord majja lüüa, talub ta pigem alandusi. Huhuu on jälle sümboliks liiderlikusele ning rumalusele. Huhuu väga äkiline, võimutsev ning kohati tige ja jõhker. Ta hoolis Popis, kuid ta tegi seda veidral, veidi kalgil ja tujukal moel. Huhuu sümboliseerib väga konkureerivat ning võimutsevat inimest, kes surub enda tahtmist peale, hoolimata sellest, kas teine kannatab või mitte. Tuglas kasutab oma novellis palju sümboleid. Sümbolite pinnale olid viidud tegelased, kes kehastasid inimloomu ühte omadust. Põhimõtteliselt oli see justkui hea ja enesekeskse inimese vahelise suhte iseloomustus.
Popi vihkas Huhuud ning ustutavasti Huhuu ka Popit. Ühel õhtul pääses Huhuu oma puurist välja ning kui tal igav hakkas, siis kiusas ta Popit väga jõhkral viisil. Iga päevaga igatses Popi oma vana head peremeest aina rohkem. Kuid peremeest ei tulnudki enam koju ning Popi pidi leppima Huhuuga. Pärast seda kui Huhuu Popile ühe lihakäntsaka oli toonud, hakkas ta Huhuud austama ning mõistis, et Huhuu tegelikult hoolib temast. Ta tegi seda küll oma kalgil ja tujukal moel, kuid õnneks oskas Popi seda hinnata. 1.2 Toome helbed: Peategelane Leena oli oma vanuse kohta veidike lapsik. Leena, kes oleks pidanud juba oma lapsi kasvatama, pühendas oma emaarmastuse kolmele nukule. Jälgides oma nukke seal vanade toomingate all, kuulis ta äkki inimeste naeru ja rohu kahinat jalge all. Need olid Marie ja Kusta, kes miilustasid vanal mesipuul. Leena seda ei sallinud ning äkitselt oli ta justkui solvunud, pettunud Maries
Tal näis olevat teissugune arusaamine asjade väärtusest. Ja ta muutis tubade lõhnad põhjalikult. Ta jäi vahel kauaks ära, ja toas oli hääletu. Siis hakkas Popil ta järele igav. Ta oli rahutu, ta jooksis ühest toast teise ja nuuksus nagu endise Isanda järele. Ta oleks tahtnud, et ta oleks tulnud ja teda kas või löönud, kui ta aga ainult ei oleks pidanud üksi olema. Mis aga kõige imelikum: ka uus Isand näis Popi eest hoolitsevat. Ta tegi seda küll oma kalgil ja tujukal kombel, kuid Popi oskas seda hinnata. Nimelt tõi ta kord liha. Ta oli kaua ära, ja kui ta tagasi tuli, oli tal võõras turukorv kaasas. Selles oli aedvilja ja leiva all päntsakas verist liha. Huhuu kummutas korvi põrandale, ehmus verest ja läks eemale. Popi aga haaras liha, puges kirstu alla ja näsis seda mitu päeva. Sellest päevast peale tõusis Huhuu väärtus Popi silmis, ja ta mõistis, et see oli tõesti Isand. Peagi pärast seda ronis Isand veel kord üle müüri
Tal näis olevat teissugune arusaamine asjade väärtusest. Ja ta muutis tubade lõhnad põhjalikult. Ta jäi vahel kauaks ära, ja toas oli hääletu. Siis hakkas Popil ta järele igav. Ta oli rahutu, ta jooksis ühest toast teise ja nuuksus nagu endise Isanda järele. Ta oleks tahtnud, et ta oleks tulnud ja teda kas või löönud, kui ta aga ainult ei oleks pidanud üksi olema. Mis aga kõige imelikum: ka uus Isand näis Popi eest hoolitsevat. Ta tegi seda küll oma kalgil ja tujukal kombel, kuid Popi oskas seda hinnata. Nimelt tõi ta kord liha. Ta oli kaua ära, ja kui ta tagasi tuli, oli tal võõras turukorv kaasas. Selles oli aedvilja ja leiva all päntsakas verist liha. Huhuu kummutas korvi põrandale, ehmus verest ja läks eemale. Popi aga haaras liha, puges kirstu alla ja näsis seda mitu päeva. Sellest päevast peale tõusis Huhuu väärtus Popi silmis, ja ta mõistis, et see oli tõesti Isand. Peagi pärast seda ronis Isand veel kord üle müüri
Ta oleks tahtnud, et ta oleks tulnud ja teda kas või löönud, kui ta aga ainult ei mööda jooksis. oleks pidanud üksi olema. Ja joobnuna jäi ta magama, ankur süles, käed ankru ümber ning nägu naerul. Mis aga kõige imelikum: ka uus Isand näis Popi eest hoolitsevat. Ta tegi seda Nii meeldis ta Popile. Säärasena meenutas ta kedagi teist, kes oli samuti õhtuti küll oma kalgil ja tujukal kombel, kuid Popi oskas seda hinnata. tule juures istunud, kännu tõstnud, muhelnud ja enesega rääkinud. Nimelt tõi ta kord liha. Nüüd ei kartnud Popi enam Huhuud. Nad magasid ühes ja soojendasid Ta oli kaua ära, ja kui ta tagasi tuli, oli tal võõras turukorv kaasas. Selles oli teineteist. Purjus Huhuu otsis Popi pead ja Popi lakkus ta käsi.
Ta oleks tahtnud, et ta oleks tulnud ja teda kas või löönud, kui ta aga ainult ei mööda jooksis. oleks pidanud üksi olema. Ja joobnuna jäi ta magama, ankur süles, käed ankru ümber ning nägu naerul. Mis aga kõige imelikum: ka uus Isand näis Popi eest hoolitsevat. Ta tegi seda Nii meeldis ta Popile. Säärasena meenutas ta kedagi teist, kes oli samuti õhtuti küll oma kalgil ja tujukal kombel, kuid Popi oskas seda hinnata. tule juures istunud, kännu tõstnud, muhelnud ja enesega rääkinud. Nimelt tõi ta kord liha. Nüüd ei kartnud Popi enam Huhuud. Nad magasid ühes ja soojendasid Ta oli kaua ära, ja kui ta tagasi tuli, oli tal võõras turukorv kaasas. Selles oli teineteist. Purjus Huhuu otsis Popi pead ja Popi lakkus ta käsi.
annaabi.ee 
