tal on natuke palavikku. Clerfayt aga läks enda hotelli, Lillian tahtis kaasa minna. Nad läksid saaniga Palace Bari, jõid veini, ajasid juttu. Clerfayt sai kõne, et tema sõber sai võidusõidul vigastada ning suri. Mõlemad olid üsna kurvas tujus. Siis saatis Clerfayt Lilliani sanatooriumisse tagasi. III peatükk Clerfayt ärkas. Ilm oli pilves ja õues oli FÖÖN ,,soe tuul, mis väsitab, seda tunned alati juba enne kontides, vanad murdekohad hakkavad tuikama.'' Clerfayt läks õue, sumpas lumes ja märkas metsalähedal ruudukujulist maja krematooriumit. Seal põletati sanatooriumis surnud inimesi. Korsten suitses. Ta jäi seisma ning ühe poe ees lund lükanud noormehega rääkima. Noormehe isal oli lillepood ning Clerfayt otsustas sealt lilli osta - orhidee. Lillianile, et talle koos lilledega ka kinnas tagastada, mis ta eile maha unustas. Clerfayt läks garaasi, et autole pilk peale heita. Autos aga istus Hollmann, lihtsalt istus
Lotte oli talle justkui püha ning iga kord kui Werther Lotte läheduses viibis, taltusid kõik tema ihad. Hommikuti üles ärgates oli Werther alati väga elevil, sest ta sai minna Lottet külastama. Kui seltskonnas Lottest kõneldi ning Werther juhtus samal hetkel kohal viibima, muutus ta alati nii rõõmsaks. Kui Wertheri sõrm kogemata Lotte oma puudutas või nende jalad üksteist riivasid, hakkas Wertheril veri soontes tuikama. Werther armastas teda hingepõhjast ning ta soovis, et Lotte oleks tema oma, kuid ta ei saanud Jumalalt paluda, et Jumal Lotte Wertherile jätaks, sest ta kuulus juba Albertile. Kui Werther lõpuks otsustas, et ta läheb surma, kirjutas ta Lottele lahkumiskirja. Selles kirjas mainis ta, et ta ohverdab iseennast Lotte heaks. Üks neist kolmest pidi lahkuma ning Werther tahtis see inimene olla, sest ta ei suutnud kellelegi haiget teha
Äkki kuulis ta puuredeli pulki nagisevat: keegi tuli üles. Luuk avanes, paistis tuli. Ta urka koitanud ukses oli kaunis lai pragu; ta surus näo selle vastu. Nõnda nägi ta kõik, mis kõrvaltoas sündis. Kassinäoga vanaeit tuli kõigepealt luugist üles, lamp käes; talle järgnes Phoebus vurrusid keerutades ja lõpuks kolmandana ilus ja sale Esmeralda. Pimestava nägemusena kerkis ta preestri silmade ette. Claude hakkas värisema, ta pilk ähmenes, ta veri hakkas valjusti tuikama, kõik kohises ja keerles ta ümber. Ta ei kuulnud ega näinud enam midagi. Kui ta toibus, oli Phoebus Esmeraldaga üksi; nad istusid puust kastil lambi kõrval, mis ülemdiakonil lubas näha kaht noort kuju ja katusekambri tagaseinas viletsat koikut. Läbi koiku kõrval oleva akna katkiste ruutude, mis °lid nagu vihmas purunenud ämblikuvõrk, võis näha tükikest taevast ja eemal kuud, mis pehmete pilvede sulgpadjal puhkas. Noor tütarlaps õhetas näost, oli kohmetunud ja vabi-Ses
annaabi.ee 
